Erik Paartalu Melbourne City ridades.Foto: Instagram | erik.paartalu
Toimetas Karl Juhkami 20. september 2017 13:02
India kõrgliigaklubis Bengaluru FC palliv Eesti juurtega jalgpallur Erik Paartalu kirjeldas Inglismaa rahvusringhäälingule BBC oma hiljutist reisi Põhja-Koreasse. 

AFC Karika raames (nende versioon Euroopa liigast) loositi Bengaluru vastaseks Korea poolsaare agressorriigi vutiklubi Pyongyang 4.25 SC. Nii ei jäänudki Paartalul ja meeskonnal muud üle, kui oma kodinad kokku pakkida ja tuumapeadelembelise juhi Kim Jong-uni poolt tüüritavasse riiki reisida. 

Kodumängust oli meie mehe klubil kaasa võtta 3:0 eduseis, kuid pehmelt öeldes huvitava riigikorraga Põhja-Koreasse reisides ei teadnud keegi, mida 150000 inimest mahutaval staadionil toimuvast mängust oodata. 

Juba enne mängu oli varasemalt Austraalias, Hiinast, Kataris ja Lõuna-Koreas pallinud Paartalu skeptiline, küsides korduvalt sotsiaalmeedia vahendusel, kas säärast lennureisi on ikka turvaline ette võtta. Turvalisuse kaalutlustel saatis Aasia alaliit paar päeva enne mängu kohale oma delegatsiooni, kes riigis valitsevale olukorrale eraldi pilgu peale heitis. 

Tondilossi meenutav lennujaam ja puuduv pagas

"Üks asi on mängida kuskil, kus on parasjagu sõda käimas, Põhja-Korea on aga hoopis midagi muud," alustas Paartalu kirjeldust. "Lennujaam, kus maandusime, oli küll suur ja rahvusvaheline, kuid terminalis valitses täielik tühjus."

"Meie lennuk oli ainukene, kuid sellest hoolimata pidime oma pagasit ligi kaks tundi ootama," jätkas mees. "Vahepeal lõppes ka inimeste tööpäev, mis tähendas, et kõik poe- ja tollitöölised läksid koju ja tuled löödi surnuks. Meid jäeti lennujaama täiesti üksi."

Meeskond oli sunnitud kõik elektroonikaseadmed turvameestele kontrollimiseks ette näitama ning kottide läbiotsimise käigus manitseti mehi, et nad oleksid hoolsad, mida nad riigis pildistavad. 

"Enne reisi saatsime kõik üksteisele pilapilte Kim Jong-unist," muheles Paartalu. "Kuigi lennukis sai kõigile öeldud, et saadetud pildid tuleb ära kustutada, seisime turvakontrolli ajal paigal ja justkui salamisi lootsime, et keegi vahele jääks."

Reisi käigus läks kaduma suurem osa meeskonna treening- ja mänguvarustusest. Kõik mängusärgid, putsad ja pallid. Selle tulemusena pidi nii mõnigi pallur ostma omale "originaalsed" jalavarjud 150-200 dollari eest. 

"Esimeseks treeninguks puudus endiselt kogu varustus," lausus kahel korral Austraalia koondistki esindanud Paartalu. "Meile toodud putsad olid aga kehva kvaliteediga ja enamik juhtudel ka vales suuruses. Ei olnud just kõige profesionaalsem tunne. Kuidagi toimetati meie pagas teise päeva lõunaks hotellituppa. "

Müstiline riik omapäraste tavadega

"Õhtul Pyongyangi jõudes imestasime, miks üksi tänavavalgusti ei põle," sõnas poolkaitsja. "Vastuseks saime, et niimoodi ei saa neid keegi satelliidilt jälgida. Juba hotellifuajeesse astudes oli selge, et oleme täiesti teise maailma sattunud. Televiisoris mängis Kim Jong-un ja mitte midagi muud."

Tänaval kõrgusid meetritesse ulatuvad postrid nii riigijuhist kui ka tema eelkäijatest. Telefoni ja interneti kasutamine oli mängijatel samuti keelatud. "Kui Pyongyangis elab 2,6 miljonit inimest, siis mida ülejäänud 23 miljonit väljaspool pealinna teevad," imestas Paartalu. 

Sellest hoolimata olid kohalikud elanikud väga sõbralikud, mis siis, et kõigi rinnakut kaunistas väike märk Põhja-Korea liiderperest või lipust. "Kui sa kellegagi silmsidesse sattusid, pöörasid nad pea kohe eemale," jätkas Eesti juurtega austraallane. "Lapsed meid ei jõllitanud, vaid arutasid meie eksistentsi omakeskis sõpradega. Suhtlus oli minimaalne, kuid kellelegi tere öeldes kostus alati vastu tervitus ja näole tuli väike naeratus, see oli midagi uut."

Mäng inimtühjal staadionil

Päris publikuta kohtumine ei kulgenud, kuid kui 150000 pealisele staadionile koguneb 8000 inimhinge, võib säärane mulje jääda küll. Tribüünil viibinud lapsed olid ühtselt ilusti riietatud ning nende liigutused olid koreograafi poolt millimeetri pealt paika sätitud. 

"Mängu eel löödi ikka kisa ka, kuid kui avavile kõlas, oli haudvaikus," sõnas Paartalu. "Mängu jooksul käis mitmel korral peast läbi küsimus, mis meist saab, kui kohtumise võidame? Juba trennis viskasid poisid nalja, et väravalöömisel ei tasuks tähistada. Mine tea, mis juhtuda võib."

Kas Bengaluru meeste kergenduseks või kurvastuseks, aga mäng võõral väljakul lõppes väravateta 0:0.

Tahaks minema minna, kuid ei lasta

Kuigi mäng leidis aset kolmapäeval, ei võinud külla sõitnud India meeskond enne reedet Korea poolsaarelt lahkuda. Ametlikuks põhjenduseks olid riiklikud ettevalmistused. Kuid milleks?

Reede hommikul selgus, et Põhja-Korea oli saatnud hommikul kell 6 ballistilise raketi üle Jaapani. "Meil oli hotellitoas kuus telekanalit," selgitas Paartalu. "Hunnik Hiina omasid, kohalik propagandakanal ja Al Jazeera. Sealt me sellest kõigest teada saimegi."

"Kui hotellist end välja kirjutasime kirjeldas üks kutt, et kui oleksime varahommikul tänava viibinud, oleksime rahumeeli raketti üle meie hotelli lendamas näinud. Säärase jutu peale tuli pähe ainult üks mõte - siit riigist kähku jalga lasta."

Lennujaama sõites üritasid osa mängumehed kohalikelt uurida, miks rakett välja tulistati. Vastuseks tuli ümmargune seebijutt, et nende suur juht tõestab sellega, et suudab USA ülemvõimule vastu seista. 

Veider kogemus

Kokkuvõttes hindas Paartalu kommunistliku riigikorraga Põhja-Koread ilusaks maaks, kus kogu poliitiline asjaajamine on tavalise elu pea peale pööranud. 

"Tegemist on ilusa kohaga, kus on samamoodi sinised taevad, lillepõllud ja farmid," muljetas mees. "Kohapeal olles ei tunne ennast ärevana. See reis ei lähe mul kunagi meelest.  Enamik meist ei saa öelda, et nad on Põhja-Koreas käinud. "

"Tähtis on kõike meediasse jõudvat mitte uskuda," lausus Paartalu. "Tegelikult on tegemist ainult käputäie hulludega, kes midagi saavutada üritavad. Muruväljakul treenivad poisiklutid teevad seda kõike endiselt naeratus näol."

"Ainuüksi see mõte, et murdosa sekundiga võib see koht olla maamuna pealt pühitud, on hirmuäratav. Ka pärast mängu tuli vastaste ründaja minu juurde, kallistas mind, lausus paar õnnitlussõna ja naeratas. Ma ei uskunud, et seal riigis üldse keegi inglise keelt räägib. Selles osas on sport tõesti imeline."