Kes on kursis Jõhvi Rahvajooksu kätlemistseremooniaga, see saab vast paremini aru minu mõtetest. Natuke arutleks siit ja sealt...Igatahes on kaotada raske. Neljas koht on veel kõige valusam...nagu peaaegu, kuid jääb puudu. Miks puudu jäi? Miks teised olid paremad? Esimene mõte ongi, et mis mõttes mingid profid tulevad külajooksule ega lase tunda poodiumirõõmu rahvasportlastel, kes ei kuulu klubidesse ja teevad ise oma peaga trenni. Olen mõelnud, tundnud, kuid vaikisin ja neelasin kadeduse ja kibeduse alla. Mis seal ikka, tuleb edasi minna ja paremaks areneda. Kes esimesena finišijoone ületab on võitja ja kõik. Teda tuleb tunnustada, isegi kui seest kripeldab ja tahaks nutta, aga ta on tegija!Kõigil on ju võimalik see toetaja või treener enda kõrvale leida, kui vaid ise usin olla ja prioriteete veidi muuta-rahvasportlased on ülimalt abivalmid oma teadmisi jagama-küsi! Kaotustest on nii palju võita ja iga jooks annab uue pusletüki. Mida saab võita kaotusest? Äkki just seda, et
Loe Karmeni blogi http://jooksublogi.blogspot.com.ee/.
Kommentaarid (0)