Liigume
24. september 2017, 13:00

Raskuste kiuste: Kazbeki tipp 5047 tehtud! (1)

Kui ma paar kuud tagasi Alar Sikule lubasin, et nüüd ma tõesti lähen ja teen Kazbeki tipu ära, siis ta enam ei uskunud mind. Neid sügiseid, mil sama veksli välja olen käinud, on olnud päris mitu. Ikka ja jälle on töised kohustused olulisemad olnud ja tipp on kaugeks jäänud.Sel aastal ei jätnud ma jonni ja panin end käbedalt kirja, sest ei ole midagi olulisemat, kui aeg-ajalt end mugavustsoonist väljuma sundida. Kodinad pakkisin kokku tund enne lennuki väljumist, tõmbasin jalga tutikad matkasaapad ja läksin. Vaim oli valmis, sest Kazbeki tipp on koguni tuhat meetrit madalamal kui Kilimanjaro, kus mõni aasta tagasi käisin. Olin veendunud, et see Kazbek on üks tore jalutamine ja pealegi kasulik maratoniks valmistumise eel.Kümme eri tausta ja kogemusega matkajat ning matkajuhid Alar Sikk ning kohalik mägede mees Leri Niguriani alustasid oma teekonda Kazbeki tipu poole reedel, 8. septembril. Esimeste tundidega oli selge, et tegemist ei ole muretu jalutuskäiguga alpiaasal, vaid jub

Esimesesse laagrisse jõudes oli teada, et öö veedame me telkides. Alar teab ka minu külmakartlikkust ja nii kirjutas ta ette ööbimise selliselt: kolm inimest telgis, mina matkajuhtide vahel. Sest need kaks on ahjud ise. «Ei midagi isiklikku, mäel tähendab see ellujäämist,» on Alar varem rääkinud. Suure juhiga matkal vaidlemine tähendab viivitamatut tagasi saatmist. Ma ei söandanud proovidagi mitte.

Hommikul paistes silmadega ärgates sai laager kokku pakitud ning ees ootas ligi neljatunnine matk põhilaagrisse Metos. Majas ööbimine sakste kombel, kujutasin ma ette. Lootsin, et pakutakse arbuusi ning hommikuks saab korralikku masinakohvi ka. Aga lootus on lollide lohutus.

Kenade joonistustega kivihoone keset liustlikku paistis kaugelt ilusam, aga vähemasti ootas meid tänu tutvustele ees maja parim tuba – puidust narivooditega. WCd klassikalises mõttes seal polnudki. Oli ühest otsas lagunema hakanud puuputka, mille seinast otse mööda kaljuseina nirises see, mis sadade mägironijate poolt sinna jäetud. Äärel seistes tuli vaadata, et kuhugi sisse ei astuks. Kõvemad tegijad said abi labidast, et suurem kraam eest lükata. Mina, esteet, eelistasin looduslikumat lähenemist ja see tähendas kividevahelist miinivälja. «Rõve ja veel kord rõve,» mõtles esteet iga kord, kui tekkis vajadus. Aga inimene harjub, kui muud üle ei jää.

Loe kogu postitust Kertu retkest http://kertujukkum.blogspot.com.ee/.