Esimesesse laagrisse jõudes oli teada, et öö veedame me telkides. Alar teab ka minu külmakartlikkust ja nii kirjutas ta ette ööbimise selliselt: kolm inimest telgis, mina matkajuhtide vahel. Sest need kaks on ahjud ise. «Ei midagi isiklikku, mäel tähendab see ellujäämist,» on Alar varem rääkinud. Suure juhiga matkal vaidlemine tähendab viivitamatut tagasi saatmist. Ma ei söandanud proovidagi mitte.
Hommikul paistes silmadega ärgates sai laager kokku pakitud ning ees ootas ligi neljatunnine matk põhilaagrisse Metos. Majas ööbimine sakste kombel, kujutasin ma ette. Lootsin, et pakutakse arbuusi ning hommikuks saab korralikku masinakohvi ka. Aga lootus on lollide lohutus.
Kenade joonistustega kivihoone keset liustlikku paistis kaugelt ilusam, aga vähemasti ootas meid tänu tutvustele ees maja parim tuba – puidust narivooditega. WCd klassikalises mõttes seal polnudki. Oli ühest otsas lagunema hakanud puuputka, mille seinast otse mööda kaljuseina nirises see, mis sadade mägironijate poolt sinna jäetud. Äärel seistes tuli vaadata, et kuhugi sisse ei astuks. Kõvemad tegijad said abi labidast, et suurem kraam eest lükata. Mina, esteet, eelistasin looduslikumat lähenemist ja see tähendas kividevahelist miinivälja. «Rõve ja veel kord rõve,» mõtles esteet iga kord, kui tekkis vajadus. Aga inimene harjub, kui muud üle ei jää.
Loe kogu postitust Kertu retkest http://kertujukkum.blogspot.com.ee/.
Kommentaarid