Toitumisnõustaja toitumisnõustamine iseendale

Ei, ära saa valesti aru, ma ei anna vale ega ebavajalikku nõu. Ma annan nõu täpselt selle järgi, kus inimene praegu oma toitumisega on. Paar sammu edasi. Minu meelest on ebaloomulik, et kui sa oled näiteks siiani toitunud ainult Statoili kohvist ja viineripirukatest, et siis homsest oleks su menüü kolm täiseinet, mis koosnevad munast, salatitest, ahjuroogadest, smuutidest, vahepalaks pähklitest jne. See ei ole ju loomulik ja kuna see on ka pikaajalise harjumuse vastu, võib inimene tahta nii palju kui ta tahab, kuid suuremal osal meist ei ole nii suur tahtejõud, et nii drastiliselt oma toitumist päevapealt muuta. See peab toimuma loomulikult.

Seega, viimasel ajal, kui ma olen kliente nõustanud, siis ma räägin, mida nad võiksid oma praeguses toitumises muuta ning kuhu tegelikult kunagi ideaalis välja jõuda võiks. Ja noh, ka seda, et kõik inimesed ei pea (ja ei saagi) ühtemoodi toituda. Rõhutan alati, et inimene peab enda keha ise kuulama ja jälgima, mis enesetunne on pärast söömist ning kuidas kaal ja energiatase vastavalt toitumisharjumustele muutuvad (või ei muutu).

Igatahes, selle peale, kui ma rääkisin täna oma klientidega sellest, kuhu inimene (minu arvates) võiks välja jõuda oma toitumisharjumustega (ja miks), küsisid nad mu käest näitlikustamiseks, kuidas siis mina igapäevaselt söön ja kui erinev see on sellest, mida ma neile soovitan. Osalt on väga erinev, osalt üldse mitte. Seega, nüüd ma natukene räägingi sellest, milline on minu toitumisstiil hetkel ja miks ma olen sellised valikud teinud ning kuhu ma veel jõuda kavatsen. Nagu ma ütlesin, siis päevapealt kardinaalsete muutuste tegemine ei ole inimese loomusele omane, seda tuleb teha vaikselt. Seega isegi, kui ma tean, kuhu ma jõuda tahan, olen ka mina siiski inimene ja ei ole veel päris “kohale” jõudnud. Mine tea, võib-olla see muutub ka vahepeal. Aga here goes! 

1. Mida mu sõbrad arvavad, et ma teen. 2. Mida mu ema arvab, et ma teen. 3. Mida ühiskond arvab, et ma teen. 4. Mida arstid arvavad, et ma teen. 5. Mida ma arvan, et ma teen. 6. Mida ma tegelikult teen.

Kuidas ma kunagi toitusin?

Noorena oli mul väga segane toitumisstiil. Ma tean, et ma ei mõelnud oma tervisele ikka väga pikka aega, kuid sellegipoolest on värsked köögiviljad mulle alati maitsenud. Arvan, et pea igas eines ma tegelikult ka midagi värsket tarbisin, sest mulle lihtsalt maitses hea salat, tomat, kurk jms. Küll aga ei ole mulle kunagi meeldinud pehmeks keedetud juurviljad, seega ühepajatoidust ma sõin tavaliselt ainult liha ja kartulit, vahel harva natukene kapsast ka juurde. See mure on vist paljudel lastel.

Igatahes, ülevaatlikult analüüsides oli mul keskmine noore inimese toitumisstiil oma kiikse arvestades. Oli aegu, kus ma hommikusöögiks jõin ära ühe energiajoogi, koolis lõuna ajal koos kursakatega sõin ära ühe hamburgeri (seal on ju salat sees!), vahepalaks mõned viineripirukad jne. Kui ma suitsetama hakkasin oli ka kohv ja suits mu lemmik hommikusöök. Siin ei ole midagi salata ja ma ei häbene ka. Mulle täitsa meeldib aus olla, keegi ehk tunneb end siis minu lugudes paremini ära! Siider ja krõpsud oli ka noorusajal üks lemmikuid õhtusööke, ei ole siin midagi varjata, loomulikult läksid mõnuga alla ka lillkapsas ja kurk dipikastmega, nii et taaskord, värske ikka pidi ka olema! 

Tegelikult meeldis mulle tervislikumapoolseid toite ka vahel valmistada, nad lihtsalt maitsesid mulle. Mul ei olnud otsest sõltuvust ega vajadust kogu aeg saiakesi, pitsat, küpsiseid, makaroni vms süüa. Siin on mõned näited mu lemmiksöökidest enne, kui ma enne tervise peale mõtlema hakkasin:

• kiirnuudlid herne ja maisiga (kas külmutatud või konservpurgist) koos majoneesi või burgerikastmega
• praetud kartulid mingi salatilaadse asjaga
• kodujuust tomati ja krabipulkadega
• keedupelmeenid hapukoore, kartulimaitseaine ja tomatiga
• grillsai (tead küll, see hea võileivagrill…) singi, tomati ja ohtra juustuga
• kiirkartulipuder
• võileib singi ja tomatiga
• piimaga müsli

… tundub, et tomat oli mu lemmik värske saadus, riisi ja makaroniga ja üldse teraviljadega ma noorena ise väga palju mässata ei viitsinudki. Sõin neid pigem külas käies, väljas ja ema juures.

Kuidas ma terviseteekonda alustades toitusin?

Kui ma mingi aeg vaatasin, et ma kaalun kõige rohkem kui ma elu sees kaalunud olen, mis oli siis 73 kilogrammi (olen 168 cm pikk), taipasin, et midagi peab muutuma. Minu jaoks oli protsess suhteliselt aeglane. See oli kaks aastat tagasi ja ma pean tõdema, et ma ei leiagi, et see oleks võinud kiirem olla. Kui menüü on ebatervislikke toiduaineid või valmistamisviise täis, siis ei ole võimalik neid päevapealt menüüst lihtsalt kõrvaldada. Keha saab šoki isegi, kui see on tema jaoks kasulik. Ta on eelmise toitumisega harjunud ning nagu me koolis pisihaaval asju aina juurde õpime, saab ka meie menüü samamoodi pisihaaval muutuda.

Hakkasin otsima endale toitumiskavasid, kuid kui ma nägin, et osad toidud mulle ei meeldi, hakkasin ise endale kava koostama. Kaalusin ja mõõtsin kõike ning püüdsin sundida alkoholi ja magusaid asju vähemaks. Õnneks selleks ajaks oli mingil põhjusel suitsetamine mu elust enamvähem kadunud ning energiajook samuti (mõned asjad toimuvadki loomulikult, kui sa ise endaga vaeva näed. Seda ka oma elu, suhete, töö jms osas, mitte ainult toitumise osas, sest kõik on omavahel seotud).

Hakkasin toituma Tervise Arengu Instituudi juhiste järgi, 50% süsivesikuid, 20% valke ja kuni 30% rasvu, aga välimus muutus suhteliselt aeglaselt. Trennis tundsin ennast loiult ja energiat oli ülevoolavalt väga harva. Olin pettunud ja nägin, et see minu jaoks ei toimigi ning hakkasin rohkem uurima erinevaid toitumisstiile, mida välismaailmas inimesed harrastavad ning kuidas see nende tervisele ja kaalule mõjub.

Sellel perioodil olid minu peamised toidud sellised:

• kanakoivad värske salati ja riisiga
• tatar, köögiviljad, hakkliha tomatipastaga
• magus omlett kaerahelveste, marjade ja tumeda šokolaadiga
• soolane omlett tatra ja hapukurgiga
• tatrapuder millegi rohelise ja munaga või kaerahelbepuder muna ja mingite marjadega
• vahel friikartulid muna ja salatiga, kui tatrast ja riisist kopp ette sai
• makarone ostsin endiselt harva ja kartuleid enam praadida ei viitsinud
• keefir oli üks lemmikvahepalasid
• samamoodi olid lemmikvahepalaks kõikvõimalik fitnessbatoonid, sest need olid nii “coolid” ja “tervsilikud”
• loomulikult ei puudunud pärast trenni ka valgusheik

Nagu sa näed, siis enamik toidud on kuumtöödeldud (keedetud, praetud jms), mis tuleb ka minu selle loo üks läbivaks mõtteks.

Mis toimus vahepeal?

Nüüd vahepeal, kui ma neid eri toitumisstiile uurisin ja avastasin, hakkasin ma paljusid neist ka ise katsetama: paleo, ketoos, taimetoitlane, piim välja, suhkur välja, jahu välja jne. Proovisin päris paljusid. Tegelikult ei olegi oluline enda toitumisstiili kuidagi nimetada või mingisse raami mahtuda. Oluline on aru saada, mis tunne on pärast toidu söömist ja siis teha lihtne järeldus – kas see mõjus hästi või mitte, kas ma peaksin seda sööma või mitte.

Kõik need toitumisstiilid, mida katsetasin, olid aga mulle pealesunnitud. Tegin neid proovimise eesmärgil ja suhteliselt kardinaalselt otsustasin, et tavai, homsest teen ketoosi (mis tähendab, et süsivesikud on peaaegu nullis ja rasva on väga palju) või teinekord mõtlesin, et nüüd on liha ja piim menüüst täiest väljas. Ja niimoodi ma kõikusin erinevate toitumisstiilide vahel ja sain aru, et midagi on ikka nagu valesti. Mõistsin, et niimoodi esiteks, ei saa sundida endale mingit täiesti uut toitumisstiili peale – ainete juurde võtmine ja kõrvaldamine peavad toimuma loomulikult.

Näiteks tänu sellele, et ma nüüd enam ei söönud peaaegu üldse selliseid asju nagu pelmeenid, saiakesed, friikartulid, maiustused, makaron ja valmistoit poest, oli midagi juhtunud näiteks minu alkoholiisuga. See isutas aina vähem. Lõpuks jõudsin punkti, kus ainukesed joogid, mis mulle veel mingit huvi pakkusid olid punane vein ja kirsiõlu. Asi polnud selles, et ma piirasin teadlikult alkoholi tarbimist – see kadus loomulikult mu elust ära ja vahel peol käies vanast harjumusest siidrit või mingit kokteili juues avastasin, et see ei lähe enam alla. Lihtsalt ei suuda seda magusat lürri enam juua. See tähendab, et minu soolestikus oli miskit korda läinud ning need alkoholi nõudvad bakterid mu kõhus olid taandunud. Võib-olla räägin liiga lihtsustatult, aga nii see käib! Ei pea sundima ennast millestki loobuma, see juhtub loomulikult, kui sa teed pisikesi muudatusi oma toitumises – näites üks muudatus nädalas.

Tollel ajal mul aga ei olnud veel väga suurt aimu meie kõhubakteritest ja toidus olevatest  ensüümidest, seega ma polnud päris kindel, miks mul see alkoholiisu ära läks ja miks ka piimašokolaad järsku nii magus tundus.

Proovisin ka kellaaegu järgida, süüa iga nelja tunni tagant, kaks vahepala ja kolm suurt söögikorda. Katsetasin ka perioodilist paastumist. Võid julgelt arvata, kas ma mõne nende piirangu järgi nüüd toitun või mitte.

Mõned näited minu söökidest viimase aasta jooksul (makrode vahekorra osas nende sisud on ikka väga erinevad):

• toorsalat praetud kanaga
• muna ja peekon hommikusöögiks
• smuuti, mille sees on vaid puuviljad-marjad ja seemned-pähklid, avokaado
• omlett köögiviljadega
• vahukoor marjadega
• kohupiim marjade ja seemnetega
• köögiviljakotletid salati ja vegan kastmega
• kodujuust värske salatiga
• juurvilja-kana-tomatipasta

Ja ole mureta, eks ma ikka sõin parajalt sellel ajal ka magusat ja vahel oli nii kopp ees sellest, et ma ei saanud aru, kuidas ma õieti toituma peaksin, et sõingi terve karbi jäätist ära või tegin õhtusöögiks friikartuleid! Vahepeal oli tõesti päris masendav. Külas käies sõin kõike, mida pakuti, vahel harva suutsin kinni pidada sellest režiimist, mille endale olin ette seadnud. Nii raske oli ennast sundida! Aga ma uurisin edasi, ma ei jätnud jonni, sest kuigi ma tegelen nõustamisega, teadsin, et mul on enda tervise juurteni vaja niikuinii jõuda! Ja nii ma olengi jõudnud lõpuks selleni, mida ma praegu teen ja kuhu välja jõuda tahan.

Kuidas ma nüüd toitun?

Kõik fitnesstooted olen enda menüüst täielikult kõrvaldanud. Vahel harva, kui magusaisu väga kimbutab ja suudan šokolaadiletist mööda minna, ostan ühe pähklitega batooni, aga usun ja näen, et see harjumus on mul juba ka minimaalseks muutunud. Pärast trenni toetan ennast päris toiduga ja isegi, kui ma ei saa toitu kodust kasa võtta leian ma poest ikkagi midagi süüa, aga üldjuhul seda probleemi pole. Pärast trenni söön smuutit, mille olen kodus kaasa teinud või mingit puuvilja (jah, ma ei söö alati valku pärast trenni ja pole hullu midagi). Smuuti sees on mul alati mingi superfoodsi pulber, mis annab valku, samamoodi on valku ka seemnetes-pähklites, rohelistes köögiviljades, mida smuutisse panen.

Olen avastanud, et inimene ei vajagi nii palju valku, kui arvatakse, et vajab. Asi pole tegelikult selles koguses, mis me sisse sööme, vaid selles koguses, mida meie keha omastada suudab. Siin tulevadki mängu ensüümid. Vaatasin hiljuti videot vegan fitnessikutist, kes oli tõsiselt suur. Ma ei suuda hetkel kahjuks seda videot üles leida, aga seal ta rääkis seedeensüümide kasutamisest ja sellest, kuidas ensüümid aitavad tal toidust palju rohkem kätte saada. Ta sööb päevas ainult 85 grammi valku! Samal ajal kui tema suurused lihasööjatest mehed söövad mitusada grammi päevas! Ma ei ütle, et tal on õige kogus 85 grammi, ma ei tea seda, aga see näitab, et kui sul on võimalik 85 grammiga hakkama saada, mis siis selle ülejäänud 115 grammiga toimub?

Kuumtöödeldud toidu sees ei ole seedeensüüme. Seedeensüümid sisalduvad ainult toores toidus – see tähendab köögivilju, puuvilju, värskeid pähkleid, toorpiima ja ka toorest liha. Ka teraviljades suudame ensüümid ellu äratada, kui me neid leotame (ja ei keeda  – nt tatart või kaerahelbeid). See on üks minu selle aasta peamisi avastusi, kuigi olin ensüümidest juba varem kuulnud, ei olnud ma sellesse süvenenud. Kuidagi tundus endiselt loogiline vaadata toidu sees ainult makrotoitaineid (süsivesikud, valgud, rasv) ja mitte näha seda, kas ma sealt kogu eluks vajaliku kätte ka saan. Olgem ausad, ei saa!

Nii ma olengi jõudnud selleni, et ma tahan jõuda toortoitlase elustiilini ja mul on veel pikk maa minna. Aga ma tean, et see on minu (ja ehk terve inimkonna) jaoks ainuõige valik. Mul on väga palju talumatusi, olen nendega nö õnnistatud – saan enda peal ära proovida kõik asjad, et näha, mis toimub ja mitte. Mul on diagnoositud laktoositalumatus, ise olen kindel, et mul on ka kaseiinitalumatus (laktoosivabade toodete tarbimise järgse enesetunde põhjal). Saiakesed ajavad kõhu punni ja pärast liha söömist on väga raske olla. Rasva seedimisega mul enda arvates pealtnäha suuri probleeme pole ning värsket armastab mu keha ka. Olen aga aru saanud, et ubalised ja kapsalised ei sobi ka inimese organismile väga suurtes kogustes, nii et tasub olla ettevaatlik, kõigega tuleb siiski mõistuse piires ümber käia.

Paljudel inimestel lülitub kehas pärast imetamisperioodi lõppu see ensüümitootja välja, mis piimatooteid lõhustada oskab, see on ka põhjus, miks paljudel inimestel on laktoositalumatus. On ka inimesi, kellel ei ole tuntavalt ühtegi sümptomit, aga elu sees keeb ja seda halvas mõttes. Toorpiima taluvad inimesed paremini, kuid olgem ausad – mina arvan, et tegelikult ei olegi piim üldse inimese toit  see on minu arvamus ja kuigi ma olin pikka aega väga hull juustu ja kodujuustu järele, olen nüüd tasahaaval jõudnud sinnamaale, et minu suhu jõuavad nad väga harva. Piim on vasika kasvutoit ja kuigi see on söödav, ei tähenda see, et inimene seda sööma peaks. Sama kehtib ka mõningate teiste toiduainete kohta meie toidulaual.

Võib-olla tundub selline toitumisstiil mõnele lugejale väga piiratud ja väga keeruline – mida siis üldse süüa saab?! Jah, olen aus, isegi veel olen natukene segaduses, aga sammhaaval iga päevaga jõuan aina lähemale. On inimesi, kes puhtalt eetilises mõttes ei taha loomi ja loomseid tooteid süüa, seega on inimene lihtsalt fakti ees – tuleb midagi välja mõelda! Eks alguses on paljude jaoks peamiseks toiduks smuutid ja salatid, pole ju väga harjunud seemneid leotama või pähklipiima ise tegema jne. Imelik süüa teha, kui pliiti ei kasuta! palju saab süüa ka lihtsalt näksimiseks pähkleid või puuvilju, kuid liiga palju magusaid puuvilju ei ole ka hea süüa.

Magusaga on üldse tegelikult selline teema, et seda isutavad parasiidid ja bakterid meie kõhus. Ja ma ei saa eitada, et nad mul seal on, on tõesti! Paljudel meist on, aga me pole võtnud vaevaks uurida või tunnistada endale seda. Mina tean, et nad seal on, seega vahepeal tuleb teha puhastuskuuri, millest olen ka varasemalt blogis juba rääkinud.

Toitumise eesmärk on tegelikult toita oma soolestiku mikrofloorat, sest seal elavate bakterite abil toimub suuresti meil ensüümide tootmine, mida on vaja toidu lõhustamiseks, vitamiinide sünteesimine ja mineraalide õigesse kohta toimetamine, samamoodi ka hormoonide tootmine jms. Meil tuleb mõelda bakterite toitmisele oma kõhus, mitte enda ajutise krõpsuisu lahendamise peale. Head bakterid vajavad elutegevuseks värskeid saadusi, teravilju ning nende elukeskkonna mitmekesistamiseks ja tugevdamiseks hapendatud tooteid ning probiootikume.

Aga okei, läks jälle liiga loenguks ära. Mida ma siis praegu söön?

• Muna on hetkel veel ainuke aktsepteeritav loomne toiduaine mu menüüs:
  • hommikuti söön omletti juurikate ja värske salatiga. Lisaks võtan hetkel juurde musta pähkli ekstrakti soolestiku puhastamiseks, ühe seedeensüümi ning ühe küüslaugutableti immuunsuse tugevdamiseks.
• Idandan ise idusid, et saada palju head värsket otse enda kodust – idu on ju terve taime elu alge
• Lõunaks on tavaliselt smuuti, kuhu panen üks-kaks puuvilja, kurki, erinevaid rohelisi lehti, vastavalt tujule seemneid-pähkleid (mis on leotatud), vahel kookosrasva või avokaadot, mingi superfoodsi pulbrit, külmutatud marju jne.. täpselt nii, kuidas kodus on ja isu on
• Vahepalaks näksin mingeid pähkleid, hetkel on lemmikuks täitsa koorimata maapähklid – nagu Tiku ja Taku sõid! Aga neid ei saa palju süüa, kuna neis ka seedeensüümid magavad. Parim oleks pähkleid leotada eelmine päev ja järgmine päev vesi ära kallata ja ära süüa.
• Õhtusöögiks on viimasel ajal toorsalat, kust ei puudu kunagi kas avokaado või seemned, et saada rasva ka, mis on väga oluline meie rakkude eluks. Vahel leotan tatart salati sisse (ei keeda). Kõhu täis saamisele aitavad kaasa pisikeseks lõigutud brokoli, lillkapsas, suvikõrvits… Panin sinna ühte vegan kastet peale, kui avastasin, et seal sees on nisu, seega praegu kasutan vahel veel majoneesi, sest leidsin sellise, kus on sees vaid muna ja ei piima ega jahu algeid. Tegelikult peaks ise majoneesi tegema või muid põnevaid kastmeid, aga sinna ma jõuan ka varsti. 
• Vahel teen õhtusöögiks ka ahjus näiteks kartulit või muid köögivilju, kuid salat on alati kõrval, et vähemalt pool taldrikust oleks värske. Hetkel mul ei ole veel nii palju jaksu, et täiesti toortoitlane olla, sest alguses nõuab see päris palju energiat ja aega, et lisaks salatile ka mingeid hästi maitsvaid toite meisterdada.
• Kokkuvõtvalt leiab minu menüüst igasugu puuvilju, juurvilju ja köögivilju, pähkleid-seemneid, õlisid-rasvu, erinevaid pulbreid, mandli- jms piimasid ja teravilju, mida kõike saab tarbida kuumtöötlemata (peale muna!)
• Minu menüüst ei leia (või vähemalt koju enam ei osta, aga külas pirtsutama ei hakka, kui seal on): kõikvõimalikud lihatooted, kõikvõimalikud piimatooted, kõikvõimalikud leiva- ja saiatooted ning valmistoidud, maiustused, karastusjoogid jne.
• Tarbin lisaks probiootikume, multivitamiini, D-vitamiini, vahel teen kollageeni kuuri. Kalaõli tarbimise osas olen endiselt kahevahel ja usun, et see minu menüüsse ikkagi jäädavalt ei tule.
• Nii et põhimõtteliselt hetkel saab mind liigitada ovovegetaarlaseks (taimetoitlane, kes sööb muna), aga …

… mul on ka päevi, kus ma näiteks tunnen, et energiat ei ole. Või ma tegelen asjadega, millega ma tegeleda ei taha. Ja sellistel hetkedel olen avastanud, et tekib isu endale midagi head osta. Paljude inimeste magusaisu ei pruugi olla üldse füüsiline, vaid hoopis psühholoogiline. Paljud inimesed ei taju, et neil on elus midagi korrast ära, tehakse tööd, mis ei meeldi, ollakse suhtes, mis ei toimi, sunnitakse midagi, mis lihtsalt ei ole selle inimese jaoks loodud ja siis tekivad isud. See on alateadvuse viis mingit tühimikku meie sees täita – toiduga, ajutiselt. Väga ajutiselt.

Nii et tegelikult tuleb hoopis tõele otsa vaadata, mis elus veel võiks olla natukene nihu? Peale toitumise. Mis veel ei toimi nagu sa tahaks? Nagu võiks? Jne. Toitumine ei ole ainult toitumine ja vaimne tervis ei ole ainult vaimne tervis. Need on ühenduses. Me sööme kehvasti, kui me ennast ei armasta ja endaga rahul ei ole ning me ei ole energilised ja tegutsemisvalmis, kui me kehvasti sööme. Ma taban veel ikka vahel end tundelt, et mõnda asja on vaja elus muuta ja selles ei ole midagi halba. See on väga normaalne. Vahel on normaalne ka see, kui me ei taju kohe, mis see asi on. Siis on hea see küsimus õhku jätta ja olla valmis, kui vastus tuleb. Ja kui sa vahepeal selle šokolaadi või saiakese ära sööd, ei juhtu ka midagi. Oluline on teada ja uskuda, et sa iga päevaga natukene rohkem enda eest hoolitsed ja endast hoolid.

Ma loodan, et kellelegi sellest postitusest ikka kasu oli. Sain jälle rohkem rääkida sellest, milline on päris inimese päris elu, mitte see, kuidas väljast paistab. Praegu arvan, et söön suhteliselt hästi, kuid tegelikult näen, et tänu ensüümide ja probiootikumide tarbimisele ei mahu mulle enam kõhtu nii palju kui varem – keha saab kõik vajaliku lihtsalt juba enne täis. See tähendab, et rohkem toitu (ja raha :D) jääb üle ja minu organism on tervem. Ei koorma teda liigse toiduga üle. Vahel, kui ma söön sama suure portsu kui varem, tunnen peagi, et toit ei seedi, sõin liiga palju. Ja kuigi selles hetkes on see ebamugav, on hea teada, et muudatused toimuvad! 

Minu meelest on nii põnev oma keha kuulama õppida ja siis end ise tervemaks ja ilusamaks teha! Vahel harva joon kohvi ka (koju enam ei osta) ja vanade aegade mälestuseks ühe kapsapiruka, vanaema kartulisalatile on ka raske ei öelda – olen ikkagi inimene! 

Loe Brena Fitnessi postitusi http://www.brenafitness.eu/category/blog/.