Karl Juhkami | Sportlased, sotsiaalmeedia on abiline – kasutage seda!

Kui atleetidelt küsida, miks nad sporti teevad, kostab kahte tüüpi vastuseid. Ühed ütlevad, et saadav emotsioon on nii võimas, et ilma ei oskagi elada ning teised nendivad, et väljakul või areenil tehtav pingutus ja eneseületus on midagi, mida mujalt ei saa. Ilusad vastused!

Kui vaadata asja teise tahu alt ehk miks inimesed sporti vaatavad, jääb peamiselt kõlama ainult esimene – emotsiooni pärast. Fännina saab lihtne Jüri või Mari panna ennast kellegi teise rolli, samastuda või lihtsalt lemmiku leida ning tugitooliatleedina pöialt hoides samamoodi higi ja pisaraid valada nagu kehakultuurlane.

Ehk, meil on olemas teenusepakkuja ja tarbija, täpselt samaoodi nagu eksisteerivad telekommunikatsioonifirma ja nende klient. Ainus erinevus on, et kui internetimüüjad jalutavad sulle poodlema minnes iga nurga peal vastu, siis sportlased seda ei tee. Aga miks peaksidki?

Sisuliselt ei peagi, aga kellukene võiks helisema hakata küll. On vana tõde, et mida rohkem vaatajaid, seda kergem on sponsoreid meelitada. Lihtsalt öeldes, rohkem raha. Jalgpalli populaarsus maailmas on meeletu ja seal ringlevad rahanumbrid ei mahu enamikule meist pähegi – 222 miljonit Neymari eest või 57 miljonit Meistrite liiga võidu eest. Müstika, aga nii on! Aga kuidas saada siis huvilisi juurde?

Selle küsimusega murravad igal aastal pead kõik alaliidud, kuid sportlased ei tohiks jääda niisama istuma ega mõelda, et küll bürokraadid tegelevad. Ise tuleb midagi ette võtta ja selleks ei pea palju vaeva nägema! Tänapäeval on kõik võimalused koju kätte toodud. Võta vaid telefon pihku ja toksi säuts valmis.

Ragnar Klavanil on Facebookis üle 14000 like’i, Rait Ratasepal üle 4000 ja Hollandi kõrgliigasse siirdunud Karol Metsal pisut enam kui 400. Aga kui vutt on nii populaarne, siis miks ületab ultratriatleedi meediaklõpsude arv kümnekordselt Euroopa tugevuselt 11. liigas palliva mehe numbrid?

Kuigi mehe hullumeelne ettevõtmine aitas sellele iseenesestki kaasa, oli Ratasepal Šveitsis kaasas ka toetusmeeskond, kes sotsiaalmeedia vahendusel kõiki huvilisi võistluse käekäiguga kursis hoidis. Info oli avalikult kogu aeg kättesaadav, sealhulgas ka meediaväljaannetele. Kui endapoolne kajastus on korralik, siis on ka ajalehel palju lihtsam seda materjali kasutada ning sportlasele omakorda tähelepanu juurde anda.

Kui atleet postitab Instagrami, Twitterisse, Facebooki kas või ühe väikese pildi ja mainib, et võistleb seal ja seal maal sellel võistlusel, on ka ajakirjanikel lihtsam tööd teha. Ajada näpuga järge kõigel ja kõigil on võimatu ning säärase käitumisega, armsad sportlased, aitate ise kaasa oma meediakajastusele.

Mis peamine, julgege avaldada ka negatiivseid tulemusi ja postitusi. Kui ikka kolm võistlust järjest on kehvasti läinud, tekib inimestel paratamatult uudishimu, et mis ikkagi juhtus. Suhelge, rääkige, teavitage! Ärge peitke pead maa alla ja nutke pärast, et keegi ei tunne huvi. Tunneme küll!