Põhja-Iirimaa EMile upitanud jalgpallur räägib avameelselt oma võitlusest kihlveokuradiga (1)

Enne tänavale naasmist märkab ta aga, et Hispaania kõrgliigas toimub õhtul kaks kohtumist: Real Betis – Sporting Gijon ja Celta Vigo – Eibar. Lafferty panustab, et kõik neli tiimi skoorivad ja lahkub.

Kõik neli tiimi skoorisidki tol õhtul ja Lafferty võitis. Aga tagajärgedega. Möödunud augustikuus mõistis Inglismaa jalgpalliliit ta süüdi ja määras talle 23 000 naelsterlingi suuruse rahatrahvi. Liit tänas Lafferty’t avameelsuse eest ja soovis talle edu paranemisel.

„Minu mõtteviisi juures oli tuhat naela nagu kümnekas,“ sõnab ta nüüd BBC-le. „Teadsin, et jalgpalli peale panustamine on reeglite vastu, aga kui oled sõltuvuses, siis tahad vaid raha tagasi võita. Teadsin, et see on vale, kuid panustasin ikkagi.“

„Karistus võinuks olla palju hullem, aga olin nii aus, et tõenäoliselt pääsesin seetõttu kergemalt,“ arutleb 30aastane Lafferty, kelle seitse väravat aitasid Põhja-Iirimaal möödunud EMile jõuda.

„Valmistusin EMiks ja kõiksugu mõtted tikkusid mu pähe. Arvasin, et saan mängukeelu, kuid mul polnud kedagi peale enda süüdistada. Riskisin oma karjääriga.

Jalgpalliliit aitas mind. Rääkisin Sporting Chance kliinikuga ja käisin iga nädala või kahe tagant Londonis tunniajasel seansil oma panustamisharjumusest rääkimas. Kuid käitusin argpükslikult. Võisin ju seal oma nägu näidata ja jätta mulje, et otsin abi, kuid pool tundi hiljem võisin olla juba kuskil kontoris.“

Praegu mängib ta Šotimaa kõrgliigas Heart of Midlothiani meeskonnas ja püüab kihlveokuradist võitu saada. Enda, oma abikaasa Vanessa, ülejäänud pere ja uue klubi nimel. Samuti tahab Lafferty täita oma unistuse mängida Põhja-Iirimaa koondisega MMil, mille play-off’i koht on riigil juba kindlustatud.

Kaotamine ei morjendanud mitte üks raas

Ent kuidas kõik algas? Lafferty tunnistab, et veetis juba 13-14aastase poisikesena terveid päevi lõbustuspargis mänguautomaadi taga. Profilepingud Burnleys ja Glasgow Rangersis lisasid aina hagu juurde, sest raha oli rohkem käes.

„Rangersi karjääri poole peal (umbes aastal 2010 – M.T.) polnud mul pärast trenni midagi paremat teha, kui minna kihlveokontorisse või teha sama online’is,“ meenutab ta.

„Jalgpalli peale panustamine oli keelatud, kuid see tegi vaid asja hullemaks. Panin raha hobustele, millest ma ei teadnud mitte midagi. Ei tea siiani. Avan lihtsalt telefonis oma äpi ja panustan värvi või nime järgi. Kui võidab, siis võidab. Kui mitte, siis mitte.

On olnud aegu, kui kaotan palju. Aga see ei mõjutanud mind üldse, sest teadsin, et vahetan lähiajal klubi või saan mõne boonuse, mis teeb kaotatud raha tasa.“

Ta räägib loo, kuidas üks kihlveokontor pani ta konto kinni. „Nad saatsid mulle küsimustiku minu panustamisharjumuste kohta, millele ma väga ausalt vastasin. Olin just kaotanud suure summa ja kui järgmisel hommikul sisse logisin, oli mu konto suletud.

Sõimasin seda kutti telefonitsi korralikult. Ta ütles, et nad peavad mõtlema mu tervisele. Tagantjärele mõistan, et nad tahtsid mind vaid aidata.“

Lõpetuseks lausub Lafferty, et võiks deemoniga võidelda ka nii, et keegi ei saa teada, kuid teeb seda nimme avalikult. „Äkki minu lugu aitab mõnd teist jalgpallurit, kel on sama probleem.“