VIDEOINTERVJUU | OTT KIIVIKAS: kui paarisuhtest kaob lähedus, hakkad otsima õrnust mujalt ja kooselu laguneb (48)

Oti (40) abielu fitnessi maailmameistri Natalia Nazarenko-Kiivikasega (39) sai otsa 2016. aasta kevadel ning minevikku on tal jäänud ka mitu lahkuminekut elukaaslastest.

Mees kinnitab, et on varasematest suhetest õppinud, kui oluline on lähedus ja kui lihtne on lasta sel kaduda. Seda enam soovib ta vaeva näha selle nimel, et õrnust ja hoolivust jaguks alati tema ja ta praeguse elukaaslase Gajane Filantšuki (43) ellu.

Ott, kui palju on sul neid naisi üldse olnud?

Selliseid, kellega olen olnud vähemalt viis aastat koos, on olnud üks, kaks, kolm – ja neljas suhe on käsil.

Aga mitu naist sul elus kokku on olnud?

(Vaikib.)

Sa ei pea vastama. Ütle parem, et lugege minu peagi ilmuvast elulooraamatust.

Neid on rohkem kui neli olnud.

Kas sa märkmikku ei ole pidanud?

Ei. Mul on tegelikult sõpru, kelle kõrval ma kahvatun. See ei ole üldse kiitmist väärt. 

Sul on olnud mingi viis kooselu ja sa ei ole vana mees – see on ka palju.

See on palju ja vahel isegi kummaliselt palju. Tahad küll inimesena täiustuda ja suhtest suhtesse kuidagi targemini elada ja olla ning siis lõpuks ikka vaatad…… et läheb luhta. Ma ei ole ju ka kõige hullem jobu, kellega ei võiks koos elada. Aga kuidagi on läinud nii.

Järsku pead nõustaja juurde minema?

(Muheleb.) Mine sa tea, võib-olla tõesti. Ma olen igast suhtes püüdnud õppida. Olen aru saanud ka sellest, et pole mõtet taga nutta seda, mis on läinud. Küsimus on, mida sa ise saad paremaks teha ja kuidas paremini käituda. Kõik saavad olla homme paremad inimesed. Saame õppida oma vigadest, kui tahame õppida, ja mina tahan. Ma tahan olla teistsugune inimene, kui olin eile.

Tavaliselt minnakse lahku mingi põhjusega. Teine pool ikkagi ütleb lõpuks mingi põhjuse, miks ta ei suuda sinuga koos olla. Kas on jäänud kõlama mõni asi, mille kohta võiksid öelda, et see on su nõrk külg? Näiteks mõnele on tähtis karjäär ja lähedastele jääb liiga vähe aega?

Ma olen olnud ju uues suhtes juba poolteist aastat ja see ikka õitseb veel.

Tõepoolest, nägin ühel hommikul mööda Raua tänavat sõites: seal olid sina ja sinu praegune elukaaslane. Seal te olitegi nagu kaks turteltuvi: hoidsite käest ja seisite vastakuti. Sa nii ilusasti kuulasid teda, ta rääkis ära, siis te suudlesite pikalt, kallistasite ja läksite selleks hommikuks lahku. Tundub, et sa oled väga hell, hooliv ja tähelepanelik inimene. Räägid hästi, välimus on šikk. Aga mis on sinu nõrk lüli? 

Eks tegelikult ju suhete ja kooselude perioodil, eriti alguses, ongi nii. Meil on ju olnud lühike suhe, alles poolteist aastat. Mõned on olnud koos kümme, teised kakskümmend aastat ning mingid asjad on suhtest väljunud või rutiiniga paigast läinud. Teineteise jaoks hetke leidmine ja nautimine on üks asi, mis kipub ununema ja mille pärast inimesed kaugenevad üksteisest. Sa viibid küll samas toas, aga ei võta inimesel ümbert kinni, ei tee talle kalli, ei ütle ilusaid sõnu ega suudle teda. Need on ju tegelikult asjad, mis justkui meil kõigil on olemas, aga mingi hetk neid enam ei ole.

Kuhu need kaovad? Mis siis juhtub?

See ongi sellest, et me ei tegele suhtega. Ma ei ole kas ise  tegelnud või on need asjad kuidagi läinud nii. Või ei ole teine pool tahtnud tegelda, kuigi mina olen tegelnud. Võib-olla ei ole teisel poolel seda nii palju vaja olnud. Kui inimestel on mingid vajadused, on neid lihtsam koos hoida. Isegi kui sul on kõik muidu hästi – sul on toredad lapsed ja ilus kodu –, aga suhtes pole lähedust, hakkad sa seda mujalt otsima. Võivad olla ju normaalsed inimesed ja saada ka väga hästi suheldud, aga kui intiimsed asjad on sellised… Ei pea olema alati seks, mõni päev võib asendada selle füüsilisema asja kas või kallistusega. Aga kui ei ole isegi sellist lähedust…Me laseme ennast liiga lõdvaks.

Sa ei tohi unustada näiteks ka tähtpäevi: sa tood ikka kohtumispäeval oma lilled ära. Kõik sihukesed asjad hoiavad suhet koos. Ma arvan, et minu praegune suhe ongi selline, kus ma püüan nendele asjadele rohkem keskenduda. See eeldab mõlemapoolset pingutust, mitte ühepoolset. Kui me teadvustame seda, saame sellega ka tegelda.

Räägime pisut ka sinu tulevikust. Kaua sa jaksad veel võistelda? Pikalt võib kulturisti karjäär kesta?

Kulturisti karjäär kestab just nii kaua, kuni vend unustab end lihtsalt lavale.

Kes on kõige vanem mees, kes on unustanud ennast lavale?

Näiteks on olemas selline mees nagu Läti vanameister Aivars Visockis, kes oli täpselt 20 aastat tagasi, kui mina olin 20-aastane ja juunioride klassis, juba Masters-klassi võistleja. Eelmine aasta seisime jälle koos laval. Nüüd olen juba mina ise Masters-klassi võistleja ja tema on 60-aastane. See näitab, kui pikaealine selline elu on. Kummaline on veel see, et 60-aastase mehe kohta on ta supervormis. Kuigi me ei saa teda päris võrrelda sellega, milline ta oli 40-aastaselt.

See ei ole naeruväärne?

Naeruväärsest on asi väga kaugel. Siis vaatad, et huvitav, kas ka mina jaksan nii kaua, et ei oskagi enam lavalt ära minna. Nii kaua, kuni sa näed täitsa hea välja ja konkurentsis oled, siis ei ole see probleem. Ma olen näinud ka seda, kui inimene ei vasta enam standarditele ja ta lihtsalt ronib lavale. Hoolimata sügavast lugupidamisest vanemate inimeste vastu – kui pole enam ei lihaseid, vormi ega mitte midagi, kas siis on ikka vaja ujumispükstes lavale tulla?

Kui kulturism langeb ühel päeval ära, siis mis oleks see asi, millega oleksid valmis tegelema? Sa võid toitumisest rääkida elu lõpuni, inimesi koolitada, nõu anda?

See, kellena ma ennast näen, on ikkagi seotud inimeste harimise ja õpetamisega. See võib olla näiteks ka treeneritöö, mis mulle väga meeldib. Lisaks sellele, et ma ise võistlen, on paarkümmend inimest, keda ma regulaarselt treenin. On Team Kiivikase nimeline rühm, võistlejate rühm – seal on valdavalt sellised, kes tahavad võistlussporti jõuda. Inimesed on selles rühmas erineva tasemega: osa alustab nullist; kes läheb esimest korda lavale; kes on kolmekordne maailmameister. Nendega tegelen ma iga päev Sparta spordiklubis, ka pühapäevati tegelen. Treeneritöö köidab mind. Treenerina pead sa olema nii psühholoog, kui ka vaata et isa eest mõnele. Ma tunnen, et mu inimtüüp on selleks sobiv.

On sul muid ärisid ka, kust piisavalt raha tuleb?

Vanem ettevõte tegeleb toidulisandite müügiga. Praeguseks olen selles vallas juba pea 20 aastat tegutsenud. Ma olen küll juhatuse liige, aga ma ei pea iga päev seal töökohustusi täitma. Seal on väga hea tiim ja ma olen väga tänulik oma töötajatele, kes võimaldavad teha nii, et ma ei pea minema iga hommik kellaaja peale tööle. See võimaldabki mul kõrvalt tegelda oma koolitusfirma ja kolmanda firmaga, mis müüb jõusaali seadmeid, pakub täislahendusi. Näiteks inimene ütleb, et tal on koju jõusaali vaja – palun väga, joonistame 3D-plaani, tulen kohale ja teen ka näidistreeningud.

Seega on sul on mitu rauda korraga tules?

Jaa, ikka. Näiteks jõusaali vahenditega ei tegele ma iga päev, aga koolitused on küll iga nädal ja inimesed treenivad iga nädal. Siis on veel teleprojektid: tule siia või sinna. Ja reklaamid – neid on viimasel ajal ikka olnud. Ka tooteid on viimasel ajal palju olnud: praegu tulevad ju järjest Oti pähklid, Oti rosinad, Valio toob aasta alguses välja Oti juustu.

Eile käisin poes ja nägin, et sa müüd munavalget mingis potsikus. Sinu pilt oli peal. Kõik oli ära ostetud, ainult üks purk oli järel.

Ma pean andma kaebuse sisse, et Anu tahtis osta, aga polnud. Selle viimase ikka panid endale korvi?

Jaa, panin, panin. Ma olen ju vana munajoodik. (Naerab.)

See on üks pool, mis mulle meeldib: osaleda tootearenduses ja luuagi sellised tooted, mille järele on turul nõudlus. Paljude toodete järele on nõudlus, aga tootjad ei tea seda. Ma pean seletama, mida inimesed ootavad. Mul on tõeliselt hea meel, et mul on võimalus anda tervisliku toidukorvi arendamisse oma panus. Ma näen, et kunagi ongi Oti toidukorv: sa lähed poodi ja sul on oma tootesari. Sa võtad Oti kohupiima, Oti leiva.

Äkki siis tulevad Oti toidupoekesed?

Ei ole välistatud tegelikult, kui seda ideed edasi arendada.

Ma imestan ka seda, et sul ei ole omanimelisi jõusaale.

Siin on üks väga lihtne põhjus. Mul on olnud tegelikult päris palju võimalusi neid teha või osaleda kuskil, aga olles pidevalt saalides, näen ma kõrvalt, kui palju vaeva sellega on. Tundub, et mis see on: paned riistad püsti ja saal on inimesi täis. See laguneb otsast, see on vaja puhas hoida, seal on treenerid, kellest igaühega on sul on oma mured ja rõõmud, seal on administraatorid, kes jäävad tööle hiljaks või ei tulegi, seal on 150 probleemi. Või hoia hinge kinni, kui sul on veel bassein seal küljes. Bassein, duširuumid, garderoobid, sanitaarnõuded…See on nagu Tallinn, mis ei saa kunagi valmis.

Reval-Spordis, kus ma aasta olin, nägin ma ju algusest peale, kuidas see arenes pisikesest lastetoast üheks Tallinna suuremaks spordikeskuseks. Kui te arvate, et see oli mingi lust ja lillepidu, siis sellest oli asi kaugel. Tundub küll, et mis vanal viga on, pistab papi tasku, aga klubis sees sa näed, et kogu aeg on mingi jama. Isegi raamat, kuhu neid probleeme kirjutad, saab vahepeal täis. Muidugi, ma olen alati olnud avatud pakkumistele, kui keegi ütleb, et kuule Ott, teeme sinu soovitusel, sinu nimega mingi asja. Siis ma ütlen, et hästi, ma võin projektis osaleda kui konsultant, nõuandja või osanik, aga ma ei taha olla igapäevase juhtimise juures, sest ma näen, kui palju seal stressi on.

Sa oled nutikas. Selleks, et midagi tervislikku süüa, ei pea avama veel oma tehast.

Justnimelt. Praegu ongi Oti märk kaubamärgina registreeritud ja elab täiesti oma elu. Ta on ka nagu kvaliteedimärk.

Just tahtsingi küsida, et kas ongi kindel kvaliteedimärk – kui ma ostan Oti pildiga asja, siis ma tean, et seal mingit jama sees ei ole? Kas sa suudad seda kontrollida?

Ma olen ju nendes kõikides tehastes käinud, rääkimata tooteprotsessides osalemisest. Ma võin kinnitada, et olemasolevad tooted on küll kvaliteetsed ja vastavad sellele standardile, mis peab olema minu arvates tervislik.

Igal asjal on aga samas nagu rahamärk küljes. Kas sinu tooted on kallimad?

Jaa, nad on kallimad. Aga ma mõtlen, et rahamärk selles mõttes, et näiteks öeldakse „Davai, ole näiteks Coca-Cola reklaamnägu ja räägi inimestele, kui tervislik kokakoola on!“, siis esimese hooga ma tõenäoliselt keelduksin seda tegemast. Ma ei tea tõesti, kust kohast see piir läheb.

Kui antakse miljon, siis lähed küll?

Õnneks ei ole ma praegu pidanud hakkama oma põhimõtete vastu rääkima. See on südametunnistusele päris hea.

Vaata ka meeleolukat vdeointervjuud Otiga!

"Tähtede Hõbelusikas" alustab juba sel reedel, 13. oktoobril - köögis hakkavad kulpidega vehklema Mihkel Raud, Yana Toom, Liis Lemsalu, Joosep Järvesaar ja Ott Kiivikas