„Pealtnägija“: riik diskrimineerib hooldekodudes elavaid puudega inimesi (44)

Agu armastab lugeda. Pime inimene võib raamatuid nautida täpselt kui nägijagi - tema lihtsalt kuulab audioraamatuid, mille tekst on peale loetud. Agu lemmikute hulka kuulub näiteks „Milleniumi“-sari. Agul on silmad haiged juba lapsepõlvest saati. Tugevate prillidega sai ta nooruspõlves hakkama, aga viimased kuus aastat on ta täiesti pime. Mälu nägijate maailmast on tal alles. Vahel näeb ta unes, et sõidab autoga.

Lugemismasin, mida Agu praegu kasutab, on oma aja üle elanud ja vaja oleks uut. Kui ta lugeri ostis, elas ta veel kodus ning pidi ise maksma vaid 10 protsenti selle maksumusest. Nüüd peaks ta uue masina enda raha eest ise ostma.

Riik jaotab abivahendid kaheks: sellised, mida saab kasutada ainult üks inimene (näiteks protees) ja sellised, mida saab kasutada rohkem kui vaid üks inimene (näiteks ratastool või ka lugemismasin). Viimaseid ei pea riik hüvitama, need on hoolekandeasutuste endi mureks. Nii kalleid aparaate ei jaksa paljud hooldekodud aga osta. Ka Kehtna hooldekodus, kus Agu elab, on ratastoolid ja muud vahendid saadud humanitaarabina välismaalt. Peen lugergi on liiga kallis.

Varem oli asi absurdsemgi - enne 2016. aasta seadusemuudatust läksid nn üldkasutatavate abivahendite alla ka näiteks rinna- ja silmaproteesid ja kuuldeaparaadid. Õiguskantsler Ülle Madise peab olukorda ebaõiglaseks - milleks teha hooldekodus ja oma kodus elaval inimesel vahet, vajadused on mõlemal samad. Agu (ja paljude tema saatuskaaslaste) loost inspireerituna kavatseb õiguskantsler probleemiga ka Riigikogu ette minna.

„Mina nimetan seda täielikuks diskrimineerimiseks,“ võtab Agu ise olukorra oma sõnadega kokku.