Laadin videot...
1
foto

3. august 2016. Rahvusvaheline olümpiakomitee kinnitab järgmiste 2020. aasta suvemängude kavva viit uut ala: pesapall, rulasõit, karate, surfamine ja sportronimine. Ilmselt tekitab enim küsimärke viimane. 

„Mingil määral aitab ikka. Annab algbaasi kätte, kuidas on kõige efektiivsem üles jõuda,“ kinnitab Eesti üks paremaid sportronijaid Rasmus Hüdsi, et osavus puu otsa ronimisel võib kaudselt ka olümpiale aidata. Tulemusele turnimisel on peeneid nüansse vaja lisaks omandada. 

Keha seina vastas. Käed sirged, et üleliigset energiat ei raiskaks. Ronimissussi ninade kallutamine. Need on põhilised kolm reeglit, mille abil algajaid õpetatakse. Laias laastus midagi keerulist pole. Seinale on kinnitatud kivitaolised nukid, mida mööda tuleb stardist (tavaliselt allosas) ronida finišisse (tavaliselt tipus). Öeldakse, et töö tehakse ära jalgadega, kuid oluline on kogu keha tugevus. 

„Jalgu kasutatakse enda keha hoidmiseks. Raskemate radadega muutub käte ja ülakeha jõud olulisemaks. Väga suur roll on ka tehnikal,“ täpsustab Hüdsi, kuid lisab, et lihtsamast seinast üles on võimelised ronima sisuliselt kõik.

Algus on mõistagi keeruline, kuid hasartsus ja väljakutsuvus annavad sportronimisele sära. Kiiret teed sel alal pole, kuid pühenduvusega on võimalik nii mõndagi korda saada.

„Esimene kord proovisin ja mõtlesin, et väga vinge,“ räägib 26aastane Rasmus, kuidas tema kaks ja pool aastat tagasi ronimispisikusse nakkas. „Hakkasin üha rohkem käima. Pakkus rohkem huvi, tase tõusis ja motivatsioon kasvas.“

Kuigi pealtnäha paistab enam kui kuue meetri kõrgusele turnimine ohtlik, siis tegelikult on spordiala turvaline. „Kui järgida kõiki ohutusreegleid, siis on üsna ohutu. Üks ohutumaid spordialasid üldse,“ nendib Hüdsi, kes on siiani vigastustest pääsenud. „Marrastused ikka tulevad. Võib arvestada, et õhtuks on käed vähemalt küünarnukkideni kriimustatud, kuid sellest pole hullu.“ 

Esimesed poolteist aastat kulub algajal ronijal enda ettevalmistamiseks. „Lihtsalt ronid, teed lõuatõmbeid ja muud üldfüüsilist. Hästi oluline on kerelihaseid tugevdada,“ õpetab Hüdsi. „Sealt edasi läheb spetsiifiliseks. Lisanduvad sõrmetrennid, kus lähedki ainult sõrmede jõul üles. Küünarvarre- ja sõrmede painutus-sirutus lihased saavad väga palju vatti.“ 

HASARTNE: Sportronimine on mõnus kombinatsioon väljakutsetest, füüsilisest pingutusest ja adrenaliini pakkuvatest olukordadest.  (Jörgen Norkroos)

Maailmas on sportronimisega tegeletud juba aastakümneid. Eesti on tegemist aga suhteliselt uue nähtusega, mis viimastel aegadel üha enam massidesse jõudmas. 

“Täiesti taga lõpus,“ ei salga Hüdsi, et ronimiskaardil on eestlased tundmatu suurus. „Näiteks üle lahe Soomes on hoopis teine tase.“ 

Küll aga on loota paranemist. Sportronimise harrastajaid on Eestis umbes paar tuhat, kuigi kolm aastat tagasi oli neid Hüdsi sõnul vaid napilt sada. Marulise kasvu põhjuseks 2014. aastal avatud ronimisklubi Ronimisministeerium, kust sai tuule tiibadesse ka meie loo kangelane.

Vajadus toimivale süsteemile

Kuigi märkimisväärne ronimiskultuur Eestis veel puudub, siis olümpiale pääsemine pole välistatud ka juba 2020. aasta Tokio mängudeks. Selleks vajab ala Eestis korraliku reformi. Põhimureks on see, et riigipoolset tuge spordialale pole. Lisaks on vaja teadlikkuse tõusu, sest erinevaid ronimisklubisid leidub Eesti eriotstes hulganisti, kuid kõik ajavad oma rida. 

Eelkõige oleks vaja luua sobivad treeningvõimalused, misjärel saaks suurvõistlustele üldse mõtlema hakata. Nimelt koosneb olümpiavõistlus kolmest erinevast distsipliinist: Speed Climbing ehk kiirusronimine, Lead Climbing ehk raskus- või altjulgestus ronimine ja Bouldering ehk vabaronimine. Tulemus koosneb kolme ala kogusummast. 

Selline näeb välja kiirusronimine!

Tõsine murekoht on aga see, et Eestis saab tõsiselt harjutada neist vaid üht. Kiirus- ja raskusronimise seinad puuduvad. Ainsana on arvestataval tasemel vabaronimise võimalused, kuid sellelgi distsipliinil hakkavad rajakeerajad tasemele jalgu jääma.  

Kuivõrd sportronimine on olümpiakavas, siis loodavad entusiastid, et varsti tuleb riik appi.Töö sellel suunal igatahes käib. Lisaks plaanitakse koosolekut erinevate spordiklubide vahel, et ühise eesmärgi nimel efektiivsemalt töötada. 

Praegu on olümpiale kvalifitseerumise tingimused veel segased. Selge on, et võistlema pääseb 20 meest ning sama palju naisi. Ilmselt tehakse valikud rahvusvaheliste võistluste järgi, kuhu meie sportlastel siiani üleliia palju asja pole olnud. Küll aga näeb Hüdsi potentsiaali. 

„Aleksander Šorikov on konkurentsivõimeline muu maailmaga,“ usub ta. „Kui Eestis tase paraneks, suudaks ta enda taseme kindlasti kõrgele viia.“ 

Lisaks tegeleb Ronimisakadeemia tõsiselt noortega vanuses 5-16 eluaastat, kus huvilisi on väga palju. Seega järelkasvu muret ei tohiks olla. 

Suurim küsimus on - kas Eesti riik näeb ronimist alana, mis võiks meile maailmas kuulsust tuua? 

Jaga artiklit

1 kommentaar

P
Pigem viib see  /   22:11, 12. okt 2017
pärdiku saba väljakasvamisele. :)

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis