Šaakalid ründavad: Läänemaa lambakasvatajad on viidud viimase piirini (71)

Kohtume Kruusmäega Noksi talu laudas, kus lambakari valjuhäälselt määgib – nagu tahaks nad massimõrva osas ka ise kaasa rääkida. Kruusmäe on Läänemaal talu pidanud juba kümme aastat. Talu algusaastatel ei osanud ta isegi unes näha, et kunagi rändavad kaugelt Kaukaasiast Eestimaale šaakalid, kes hakkavad tema lambaid tülgastavalt mõrvama. „Nad on nagu pagulased,“ hindab mees. Kuid lisaks šaakalitele himustavad tema kohevaid uttesid ka ilvesed ja rebased. Nii juhtuski, et suvel kaotas talumees enda sõnul 200 noort lammast.

„Iga 20 lamba kohta sünnib üks must tall, neid mul praktiliselt enam alles polegi. Lambakasvatusega ma ilmselt enam jätkata ei saa, sest ma toidan ju nendega metsloomi,“ ütleb Kruusmäe kurval toonil, silmitsedes oma järelejäänud lambakarja.

„Õnneks šaakalid lauta tulla ei julge, aga olen neid siin karjamaa ümbrus ringi jooksmas näinud küll. Ega kõiki rünnakuid ei saa nende süüks panna, käivad ju ka suured rebased ja ilves. Ühel hommikul õde läks lammastele vett laskma – noor ilves vaatas talle suurte silmadega vastu. See piirkond on väga metsloomarikas. Aga šaakal on ikkagi üks põhitegija. Naabril tahtis kassi ära viia.“ Kruusmäe nendib, et isegi lamba korjust ei jäeta rahus puhkama. „Sellel on omakorda kotkad kallal. Nõuavad ka oma osa.“ 

Šaakalid on jõhkardid

Kuidas aga tunneb ära šaakalirünnaku? „Ta sööb lambal sisikonna seest ära. Ma olen näinud põllul, et lammas on pikali, seljaga minu poole, aga kui teise külje pealt vaatama lähen, siis näen...,“ ei suuda Kruusmäe oma lauset lõpetada. Ka teine Läänemaa lambakasvataja ja jahimees Jaak Sünt lisab, et šaakali tapetud lammast on alati väga valus näha. „Nad käristavad lamba kõhu alt katki, sest seal on nahk kõige õrnem. Kakuvad mao välja, sest kõri piirkonnas on lambal paks vill. Nad väga metsikult tapavad,“ räägib Sünt.

Probleemid šaakalitega algasid Läänemaal juba mitmeid aastaid tagasi, kuid hiljuti on rünnakud läinud järjest intensiivsemaks, sest šaakalid on siginud. „Meie jaoks on ta ju võõrliik! Meil on endalgi neid kiskjaid siin küllalt. Kui ametnikud tahavad neid kaitsta, siis kompenseerigu meile kahju. Mul jäi 200 lamba hukkumise tõttu 10 000 eurot teenimata.“ 

Lambakarja plaanib Valdi paari aasta jooksul nulli viia ning nad lihaveistega asendada. Tänagi krõmpsutab lauda juures heina juba 15 noort veist. „Praegu on nad kaheaastased, järgmine aasta hakkavad poegima,“ viipab ta käega pruunidele rõõmsa ilmega tegelastele.

Mis peaks juhutma, et lambad alles jääks? “Kui vaid kiskjaid vähem oleks,“ ohkab talumees.

Jaak Sünt aga ütleb, et kui šaakalite arvukus ei vähene, pole üldse mõtet enam mingeidki loomi kasvatada. „Minul viidi sel aastal minema 17 lammast. Suur osa neist olid alles väiksed ja nad polnud nummerdatud ka, seega ma ei saa ametnikele tõestada, et mul need talled üldse olid. Aga ega kui see šaakalijant ei lõpe, siis pole mõtet veiseidki pidada, sest šaakali jaoks pole mingi probleem vastsündinud vasikas ära tappa.“

Lambad oleksid šaakalite eest rohkem turvatud, kui karjamaad piirataks sisse elektrikarjuse või väiksemate aukudega traataiaga. Kuid talumehed ütlevad justkui ühest suust, et kuna maalapid on suured, pole neil lihtsalt raha uusi aedu ehitada. Küll lubab Kruusmäe lauda ümber valvekaamerad panna. Sünt kinnitab, et tema on juba kaameraid paigaldanud, kuid šaakal on nii tark loom, et suudab isegi kaamera eest eemale hoida. „Mingi seitsmes meel vist ütleb talle, et kaamera on oht.“

Keeruline olukord ametnikega

Lambakasvatajatel on Keskkonnaametile ja -ministeeriumile mitmeid etteheiteid: kui šaakalirünnak toimub nädalavahetusel, ei suuda ametnikud iga kord koheselt reageerida ning esmaspäevaks on maas vedelev korjus juba teiste elukate poolt üle käidud. Keskkonnaameti looduskaitse peaspetsialist Tõnu Talvi selgitab, et eksperdid peavad kiskjakahjud akteerima viie päeva jooksul. „90 protsendil juhtudel läheme kohale ikkagi samal päeval, olenemata sellest, kas on tööpäev või nädalavahetus,“ märgib ta.

Talvi lisab, et kiskjakahjude registreerimine pole ekspertide ainus tööülesanne, mistõttu tuleks mõista, et nende koormus on suur. Lambakasvatajate teine mure on see, et kuna šaakalid veavad oma saagi sügavale põõsastikku või metsa, jäävad lambad teadmata kadunuks ning ka sel juhul pole võimalik ründeakti registreerida. Talvi nendib, et suurtelt aladelt pole tõesti võimalik enam murtud lambaid üles leida. „See on reguleerimata asi jah.“

Need kaks probleemi moodustavad aga järgmise murekoha: kuna rünnakuakte koostatakse vähem, kui rünnakuid päriselt toimub, pole keskkonnaameti andmed šaakalite arvukuse kohta kõige õigemad. Šaakalite arv määrab aga ära selle, kas antakse välja erilube šaakalite küttimiseks jahiperioodi väliselt. Jahihooaeg kestab 1. septembrist veebruari lõpuni. See tähendab talupidaja jaoks seda, et suvel, mil šaakalite küttimine on keelatud, võivad nood vabalt nende lambaid süüa. 

Kui ilves või hunt murrab talumehe lamba, siis saab ta kompensatsiooni. Kui seda teeb šaakal või rebane, siis mitte. Lambakasvatajad nendivadki, et kuna šaakalirünnaku eest hüvitist ei saa, siis ei viitsi nad oma aega ametniku väljakutsumisele raisata. „Pärast pean pabereid täitma ja täiendavalt aega raiskama, ehkki mulle on sellest juba kahju küllalt tekkinud,“ tõdeb Sünt.

Siiski leidub tal ametnike kohta ka hea sõna. „Keskkonnaametnikud, kes kohapeal on käinud, on olnud väga tublid. Nad suudavad tuvastada, kas rünnanud on šaakal või keegi muu,“ ütleb Sünt.

Keskkonnaameti pressiesindaja Sille Ader selgitab, et riik hüvitab kaitsealuste isendite tekitatud kiskjakahjud, kuna neid isendeid tohib küttida ainult väga piiratud hulgal etteantud küttimislimiidi alusel. „Šaakalitele pole küttimislimiiti seatud ehk teisisõnu võivad jahimehed küttida neid nii palju kui jõuavad. Šaakali poolt murtud koduloomadest tuleks siiski keskkonnaametile teada anda, sest selle info alusel antakse vajadusel luba ka väljaspool jahihooaega šaakali küttimiseks.“

Šaakalite täpset arvu ei saagi kindlaks määrata

Keskkonnaagentuuri koostatud 2017. aaasta seirearuande kohaselt võis Eesti mandriosas eelmisel aastal olla ligi 11 šaakali pesakonda. Neist vähemalt viis pesakonda asub Läänemaal, kus on nende jaoks head elutingimused: nad saavad varjuda mereäärsetesse roostikesse, kust jahimeestel on neid raske leida ning ka ei ohusta neid seal suured kiskjad.

„Täpne isendite arv ei ole aga teada, seda saab vaid väga ligikaudselt hinnata,“ ütleb keskkonnaameti pressiesindaja Sille Ader. Jaak Sünt märgib aga, et šaakaleid on kindlasti kordades rohkem. „Me kuuleme tihti õhtuti, et kui üks šaakal hakkab kuskil ulguma, siis talle vastab 6-7 teist looma. Ka on neid siinkandis ohtralt autoalla jäänud.“ Seoses sellega – Facebooki tekkis lähiajal üritus, mille kirjelduses kästi autojuhtidel šaakalit nähes gaasipedaal põhja suruda. Loomakaitsjate ridades tekitas selline üleskutse ohtralt vastuolu ja vastikust. 

Jaak Sünti eestvedamisel koostasid lambakasvatajad ühel hetkel ka digiallkirjastatud ühisdokumendi, mille ministeeriumisse läkitasid. Sõnum oli konkreetne: lubage meil rohkem šaakalijahti pidada. Ministeeriumist oli aga kuu aega hiljem vastatud, et nende väikse arvukuse tõttu pole see võimalik. „Öeldi, et süü on meil endal, kuna me pole šaakalirünnakutest piisavalt teavitanud ning akte pole saadud seetõttu koostada.“ 

Keskkonnaministeeriumi pressiesindaja Kadri Kauksi sõnul ei vasta aga tõele, et ministeerium ei ole võtnud lambakasvatajaid kuulda. „Just seetõttu, et šaakalite tehtud kahjud hakkasid sagenema, pikendas keskkonnaministeerium sel aastal šaakali küttimisaega ja seda kahe kuu võrra. Palju on juttu sellest, et šaakalite poolt tehtud kahju on kümnetes kordades enam, kui statistika seda ütleb, kuid kui keskkonnaametile noist juhtumeist teada ei anta, siis ei saa ka statistika tegelikkusele vastata,“ toonitab ta.

Kauksi rahustab, et kindlasti ei lasta šaakali arvukusel jõudsalt kasvada. „Selleks tehakse Eestis ulukiseiret, mille põhjal otsustatakse, kas peaksime jahti suurendama. Jahiseadust esiti muutma ei hakata, kuid kindlasti tulevad kõne alla eriload küttimiseks suvel.“ Kuid pole üksi ükski maa: Prantsusmaa linnas Lyonis tõid talunikud sel nädalal protesti märgiks linnatänavatele jalutama 1200 lammast, sest riik kaitseb hunte, kes samuti ohtralt lambaid söövad.