Teadsin juba ammu, et sellised põnevad seenelised nagu teeseen ja piimaseen on olemas, aga millegipärast mõte ja käsi ei haaranud kuidagi nende järele rohkem uurima. Kirjutades artikleid, lugedes ja õppides aina rohkem soolestiku ja hea bakterite tasakaalu kohta, käis nii mitmestki kohast lisaks keefirile ja hapukapsale läbi põnev sõna nagu kombucha. Tundus ikka täiega mingi Aasia värk ja et kuidas seda küll Eestis saama peaks?
Siis aga sähvatas! Kombucha ongi teeseen! Kuigi tuleb välja, et algselt ta Hiinast pärit ongi. Teeseent hoiti juba nõuka ajal kolmeliitrises purgis ja olgem ausad, eks ta üks imelik omamoodi ollus välja näeb. Miks ta täpselt just kolmeliitrises purgis on, seda ma ei tea! Tema kuju on küll täpselt nii suur, et sinna hõljuma asuda, aga kas ta kasvabki nii laiaks? See on müsteerium, mille lahendamine mind seekord ei huvita. Lähme tema kasutamise ja kasude juurde!
Tegelikult on lood nii, et seenekest tuleb toita suhkruga. Mina kasutan rafineerimata pruuni roosuhkrut, kuigi noh, olgem ausad, suhkur on suhkur! Ja sellest ka selline udusus sinna tekib. Sellest ja ka tema edasi arenevatest rakukestest, mis seenele siis juurde kasvavad ja uusi kihte peale loovad. Seeneke peab teevees “hapnema” koos suhkruga nädala aega (või kauem, kui soovid – vastavalt maitsele ja eesmärgile) ning siis tuleb näiteks kannu valada sõela abil ja külmkappi panna. Seejärel iga päev juua. Kui asi liiga uduseks muutuma hakkab, tuleb seeneke ära pesta ja siis puhtasse jahtunud teevette panna. Küll aga on hea, kui igakord uut teevett valmistades natukene hapnenud vett ka lisada saaks, siis on niiöelda “põhi all”.
Miks ma teeseene endale võtsin? Teeseen on nagu koduloom, kelle eest peab hoolitsema. Kord nädalas küll, aga siiski. See on hea kool neile, kes tahavad last või kodulooma. Kui seen ära sureb mingil põhjusel, tead, et on järgmiseks sammuks veel liiga vara aga kogu tõsiduse juures… Kombucha on bakterite ja seente tugev ja imeline kooslus, mis on hea seedimisele, aitab kaasa kaalulangusele (või säilitamisele), tugevdab liigeseid, kõhresid, toetab kollageeni tootmist, on põletikuvastane jne. Bakterite ja seente kooslus koos hapnemise teel tekkinud hapetega ongi need, kes eelnimetatud ja ka muude tervisekasude taga on.
Olen kuulund, et teeseene jooki ka müüakse, 10 eurot purk (või liiter) või miskit sellist ja mu meelest on see päris kallis variant. Aga kui paremat pole või ise tegeleda sellega ei viitsi, siis palun väga! Mina sain seenekese endale niimoodi, et panin oma Facebooki seinale kuulutuse, et olen seeneotsinguil ja nii ta siis paar päeva hiljem minu koju rändaski. Pisikeses purgis. Mitu päeva ei tõusnud ta pinnale, mõtlesin, et ta ei hakkagi “tööle”! Aga tuli välja, et seen, olles siiski elusorganism, solvus transportimise peale ja tal läks paar päeva aega toibuda.
Seeneke kasvab ise kogu aeg pealt paksemaks, nii et kui ta on mul kaks korda paksem kui praegu, annan järgmisele õnnelikule hea meelega osa temast ära. Sest olgem ausad, see on ikkagi elusorganism ja wc-potist alla või prügikasti visata ma lihtsalt teda ei suudaks! Hetkel olen seenejooki joonud paar nädalat, kuid alles väikeses koguses. Tahan, et ta paksemaks kasvaks, siis saan toreda joogi kahte pudelisse korraga villima panna ja siis võib (soolestikus) pidu alata! Jook on mõnusa magusa ja hapuka maitsega. Hetkel joon ühe klaasikese hommikul mingi tunnikene enne hommikusööki. Täpsemalt saad lugeda teeseene kohta näiteks Toitumistarkuse lehe blogist, kuid mina tean, et selle koduloomaga olen ma igati rahul! Kuna ma ei soovi igasugu kapsleid tervisekasude eesmärgil tarbida, sest usun, et kõigele on olemas ka looduslik vaste, arvan, et olen ise üks õnneseen, et selle seenekese otsa sattusin!
Mis viib mind veel vägevama bakterite koosluseni – Tiibeti piimaseen! Tema näeb välja nagu kodujuust. Hunnik valgeid terakesi. Piimaseen tuleb panna piima sisse toatemperatuuril hapnema ning teda tuleb iga päev juua ning iga päev ka pesta. Ehk siis – kui sa teeseene eest hoolitsemisega hakkama saad, on piimaseen sulle sobiv järgmine samm enne kodulooma võtmist. Aga nali naljaks!
Piimaseene võib panna klaasikese piima peale hulpima ja siis iga päev umbes samal ajal plastmassist sõela abil ära kurnata, seenekeste kogu ära pesta ja siis uue koguse piima sisse hapnema panna. Hea on panna mingi marli vms peale, et ta saaks hingata, aga et samal ajal mingid ollused peale ei lendaks. Minu meelest on kõige parem mõlemat seenelist villida just klaaspurgi sees. On mugav ja samas ei erita mingeid lisaaineid, mis näiteks plastmassist või metallist imbuda võivad.
Mina hakkasin piimaseenejooki nüüd smuuti sisse panema. Ta on mul alles vähem kui nädal olnud, nii et temaga täielikult harjuda veel jõudnud pole. Aga ei, mitte maitsega, vaid lihtsalt tema eest hoolitsemisega maitse on päris okei – ei ole üldse nagu keefir või hapupiim, tundub natuke lahjem. Lihtsalt selline nagu nälkjas piim seepärast päris niisama juua teda ei isuta, aga smuuti sisse petab ära. Piimajooki võib teha ka taimsete piimadega (mina hetkel kasutan toorpiima), aga vahepeal on tal vaja siis ikkagi päris piima sees enda jõuvarusid täiendada. Loomulikult, kui piimast üldse rääkida, siis soovitan ainult toorpiima, mitte pastöriseeritud piima (või muidu piimatooteid, kui nüüd täpsemaks minna).
Ja miks piimaseen? Sest seal on niiiiiiiiiii palju baktereid! Lisaks soolestikule (ja seeläbi meie immuunsüsteemile) kasulikele bakteritele aitab piimaseen toota ka pärmibaktereid, mis omavahel loovad vägeva sümbioosi, mis aitab meie tervist tugevdada. Näiteks võivad ära kaduda kõrvetised, seedeprobleemid, aastakümneid põetud vaegused. Mineraalid imenduvad paremini, paraneb vitamiinide tootmise võimekus, immuunsüsteem paraneb jne. Põhimõtteliselt – kui me hoiame oma soolestiku korras, siis on ka meie organism terve ja võimekas. Ja just piimaseene abil me seda teha saamegi.
Piimaseene kohta saad ka lähemalt lugeda näiteks Toitumistarkuse lehe pealt. Ja nagu sa nägid, siis mõlemaid kasutatakse natukene erinevatel eesmärkidel ja pole ime ka – nende baas on ju loodud täiesti erinevatest ainetest. Sellegipoolest mõlemad hapnevad ja mõlemad on elusorganismid, mida korralikult toites (vastavalt suhkur ja piim), saame nende kasudest osa vähemalt oma elupäevade lõpuni. Noh, ma loodan. Sõbranna ütles, et tal oli ka kunagi piimaseen, aga selle igapäevane pesemine viskas lõpuks kopa ette, mis ma öelda oskan. Kui viskab kopa ette (või lähed pikale reisile), pese seeneke puhtaks ja pista natukese veega külmkappi. Pidi seal rahulikult kuni paar kuud hakkama. Niikaua võid rahus probiootikume edasi süüa ja vaadata, kas enesetundes on vahet või mitte.
Ma ise kasutan veel igapäevaselt seedeensüüme ja probiootikume, kuid arvan, et olles pikemat aega igapäevaselt oma piimaseenega sina-peal olnud, hakkan probiootikume kapslina tarbima vaid nendel päevadel, kui ma ei ole kodus ja ei saa neid imelisi joogikesi juua. Praegu on üleminekuperiood. Kuidas ma tean, et ma olen valmis? Eks mu tundlik soolestik oskab mulle selles osas väga hästi nõu anda!
Seedeensüümide loodusliku “asendamise” teemani ma ilmselt kunagi veel jõuan, aga hetkel olen selles teemas veel, olgem ausad, natukene teadmatu. Küll aga tean, et sellel on tugevad seosed seedetule, ajurveeda ning maitseainetega! Praegu tarbin iga einega seedeensüüme ja mu kõht on rahul. Seniks aga, ole kuuldel!
Loe Brena Fitnessi postitusi http://www.brenafitness.eu/category/blog/.
Kommentaarid (0)