Tallinna Ülikooli lektor ja vabakutseline kommunikatsioonikonsultant Mart Soonik tunnistab, et just nii see töönädal välja nägi, kui ta viis päeva nädalas kontoritööl käis. “Esmaspäev oli kohutav. Eriti talvel. Pidin hästi vara tõusma, et autoga tund aega läbi hangede kesklinna sõita, napilt tööpäeva alguseks kontorisse jõuda ja siis kolleegidega kohvi juua.” Ees ootas palju asju, millesse tulnuks süveneda, aga iga telefonikõne või e-kiri kippus keskendumist segama. “Just esmaspäeviti oli katkestatud tegevusele uuesti keskenduda eriti raske,” meenutab Mart.
Kontoristi loomapiinamine
Lõpuks Mart leppis sellise olukorraga niivõrd, kui see kontoritöö juures võimalik oli, jättes esmaspäevad pigem infovahetuse, kolleegidega suhtlemise, uue nädala tegevuste planeerimise ja eelmise nädala analüüsimise jaoks. “Tõesti, parem minge sööge kolleegidega üks ühine lõuna ja rääkige olulistest asjadest, selle asemel et püüda lootusetult keskenduda,” soovitab ta.
Teisipäevast neljapäevani tegi Mart rõõmuga ja tõhusalt keskendumist nõudvat tööd. Reedel aga tekkis vajadus pigem otsad kokku tõmmata. “Kui oled end nädalaga rihmaks tõmmanud, siis midagi uut alustada enam ei taha,” kinnitab ta. “Ma ei tahtnud ka, et mingi reedel ette võetud suurem asi mind nädalavahetusel kummitaks. Uute töödega alustasin reedel ainult erandkorras.”
“Üldiselt on selline vabrikuvilede järgi kellast kellani kontoritööl käimine siiski loomapiinamine,” arvab Mart. Tema on sellega kaasnevad probleemid lahendanud nii, et töötab praegu suure osa ajast kodus. “Tõusen ka nüüd vara, aga ei pea lipsu ette panema ja jääkülmas autos tööle sõitma. Alustan töötegemist hommikumantlis ja hommikukohvi kõrvale. Varahommik on hea kõigi süvenemist nõudvate tegevuste jaoks, nagu näiteks kirjutamine ja tekstide toimetamine. Istud, kuulad autode tuututamist ja tead, et sinul ei ole kuhugi kiire,” on ta rahul.
Sügis toob tööhoo
Mõneti mõjutavad Marti ka aastaajad. Kõige suurem tööhoog on tal sügisel. “Sügis lihtsalt on suurte asjade alustamise aeg. Küllap tuleb see sellest, et kooliaasta algab ju sügisel ja meile jääb see rütm, millega seitsmendast eluaastast harjume, eluks ajaks sisse,” arvab ta. Talvel Mart erilist kurnatust ei tunne, küll aga kevadel. Kusagil aprillis vajab ta kindlasti puhkust. Ka pärast jaanipäeva püüab mees puhata, kuid seda tunnet, et suvel üldse tööd teha ei tahaks, sest ilm on nii ilus ja kogu aeg kisub muude tegevuste juurde, tal pole. “Olin just Kreekas, vedelesin rannas ja lugesin sinna juurde töiseid ingliskeelseid akadeemilisi artikleid. Sain hakkama küll. Ausalt öelda ei kujuta ette, kuidas ma niisama vedeleda oleks suutnudki.”
Õpetajate ajaarvamine
Klassiõpetaja Riina Tamm muigab, et koolis on muidugi oma ajaarvamine. “Meie aasta hakkab 1. septembril ja sügise algus läheb üsna rõõmsas tempos. Õpetajale tähendab see algusnädalatel küll tõsist tööd, et mahutada suvel kogunenud energia rutiini raamidesse, kuid esimene raskem periood saabub siiski talve poole.” See on siis, kui ilm on nagu eelmisel aastal rütmist väljas ja talv ei taha alata, haigused hakkavad levima ja pimedus rusub. “Tõsiselt haigeks jään tavaliselt neljanda veerandi lõpus, selle ajani veab suuremate haigusteta välja. Sel aastal jäin haigusele alla aga juba neljanda veerandi alguses.”
Suve alguse poole ei lähe elu aga sugugi kergemaks, sest lapsed tahavad juba välja vabadusse ja seda keerulisem on õpetajal neid töömeeleolus hoida. Et paljudel on ees tasemetööd ja eksamid, on kooli lõpuni vaja teha veel tõsist tööd. “Üsna kindel on, et kooliaasta lõpuni jäävaid nädalaid loevad õpetajad kevadel isegi pingelisemalt kui lapsed,” tunnistab Riina.
Igapäevase koolitöö lõpp juuni algul ei tähenda töö lõppu õpetajatele. “Minu selle aasta pikimad tööpäevad siis alles algasid: esimese klassi vastuvõtt, 9. klassi lõpueksamid ja lõpetamine. Laulu- ja tantsupidudel osalevad lapsed vajavad samuti juhendajaid ja järelevaatajaid, nii et sageli jõuab puhkamiseni alles juulis. Augustis algavad juba esimesed koolitused ning kui märkad pihlakaid oranžiks minemas, on uus töötsükkel juba sama hästi kui käes.”
Puhtad aastaajad on kergemad
Riina meelest on kooliaasta sees kergem hakkama saada, kui aastaajad on n-ö puhtad – sügis on värviline, talv lumine ja külm ning kevad õitsev.
Töönädal koolis käib üsna samas rütmis kooliaastaga. Nädala alguses on ikka vaja kohaneda ja rütmi leida ning lõpu poole vabadust ihkavat energiat ohjes hoida. Riina on märganud, et kasuks tuleb ka see, kui jälgida kuufaase. Nimelt kipub täiskuu lapsi “hulluks” ajama ning siis võib igasugu üllatusi ja pahandusi ette tulla.
Kui talve poole väsimus murdma hakkab, soovitab Riina oma klassi lastele vitamiinid abiks võtta ja järgib seda nõuannet ka ise. “Üks kolleeg teeb eriti pimedal ajal paar kuuri solaariumis ja ütleb, et teda see aitab. Päikesele lisaks on muidugi oluline igapäevakeskkonnast välja saada. Kui lõunasse päikese kätte lendamine käib üle jõu, aitab kas või nädalavahetus spaas mõtted tööst eemale saada. Suureks abiks on igal juhul tore kollektiiv. Nalja ja naeruga saab paljudest asjadest kergemalt üle, nii ka väsimusest. Minul on sellega vedanud, pean kolleege ka oma sõpradeks,” tunnistab ta.
Säti töörütm mõnusaks!
Nõu annab ajajuhtimise koolitaja Kristjan Otsman.
Olen seda, et esmaspäeval töö ei edene, nädala keskel on kõik hästi ja reedeks ollakse nii läbi, et midagi ei jaksa, näinud enamiku inimeste puhul. Aitab täpselt see, mis Mart Soonik ütles, esmaspäeval ei tasu uusi asju ette võtta. Vähemalt päeva esimesel poolel. Ükski keha ei liigu kiirenduseta ja esmaspäev ongi see kiirenduse päev, mil võiks uue nädala tegevusi plaanida. Reede, mil nädal otsa endast maksimumi andnud inimene ka enam eriti uusi asju alustada ei jaksa, võiks olla kokkuvõtete tegemise ja õppimise päev. Siis tasub analüüsida nädala jooksul tehtut, tunnustada ennast ja teisi kordaminekute eest ning mõelda, mida saab edaspidi paremini teha. Ka on reede see päev, mil enamikus asutustes lõigatakse sabasid ehk lõpetatakse vanu töid. Tean meeskondi, kus on kokku lepitud, et reedel ühtki koosolekut ei tehta ja kõigil on sabade lõikamise aeg.
Mis aastaaegadesse puutub, siis elame ebaloomulikus rütmis. Enne tööstusrevolutsiooni rabasid inimesed teha tööd siis, kui päev oli pikk ja väljas soe. Talvel suurt midagi ei tehtud ja suurem osa päevast magati maha. Nüüd on vastupidi. Talvel rabame tööd teha, suvel vedeleme hambad laiali päikese poole. See on paratamatu, sest oma linnastunud keskkonnas, kus töötame peamiselt toas, vajame päikest. Kust muidu tuleks energia.
Soovitan siiski mõnd nõksu. Kui töö ja ilm lubavad, võiks püüda võimalusel töötada õues. Näiteks teha rõdule kodukontori, kui suudad seal keskenduda. Teiseks, katsu kindlasti suve jooksul saada sooja ja päikest. Kui ilmad seda Eestis ei luba, võiks võimalusel natukeseks lõuna poole sõita. Suvel kogutud päikeseenergia aitab ka vältida kevadisi nakkushaigusi.
Mind on aidanud ka päikesevalgust jäljendav lamp. Need on küll üsna kallid, aga kui selline lamp novembris, mis on ebameeldiv kuu, põlema panna, aitab see energiat koguda küll.
Kui töö vähegi lubab, võiks talvel teha natuke lühemaid tööpäevi, et mitte end väga ära kulutada.
Artikkel ilmus Tervis Plussi 2012. aasta septembrikuu ajakirjas.
Kommentaarid (0)