Kes teeb endiselt Põhja-Koreaga äri? (7)

CNNi ajakirjanikud reisisid Namiibia pealinna Windhoeki. Nende ees kõrgub sõjamemoriaali võimas ja väga äratuntavalt kommunistliku realismi stiilis kuju, „Kangelaste aaker“. Ähvardavas poosis mehel on ühes käes Kalašnikovi automaat, teises granaat. Kummalisena mõjuv stiil ei ole siiski enam üllatav, kui selgub, et kogu memoriaal on ehitatud Põhja-Koreas.

Windhoek ei ole ainus paik Aafrikas, kus põhjakorealastega tasahilju äri aetakse. Senegal, Angola, Namiibia, Botswana ja teisedki riigid võivad diktaatorliku režiimiga salajasi sidemeid hoida. Viimase aja tormiliste sündmuste ja Põhja-Korea aktiveerunud ähvarduste ajendil on ÜRO hakanud Aafrika ja Põhja-Korea seoseid uurima.

Selgub, et enamik kaubanduslikke kokkuleppeid sõlmitakse riigifirmaga Mansudae - režiimi peamine rahaallikas. Mansudae ehitab vähemalt 14 Aafrika riigis korterelamuid, relvaladusid, isegi riigipeade paleesid. Sekka ka totraid skulptuure nagu „Kangelaste aaker“.

Mansudae esindajad ning Põhja-Korea saatkond Lõuna-Aafrika Vabariigis (saatkonda peetakse peamiseks vahendajaks aafriklaste ja Põhja-Korea vahel) keelduvad kommentaaridest. Namiibia valitsus on aga üks väheseid, kes väga oma tehinguid režiimiga ei varja. Nemad kinnitavad, et nende äri käis enne Põhja-Koreale uute sanktsioonide kehtestamist ning et praeguseks on ka nende tehingud Mansudaega külmutatud.

Kuid reporterid avastavad Windhoeki külje alt värskelt maha jäetud tööstuspargi, mille omanik on 2004. aastast olnud Mansudae ning on seda ametlikult siiani. Vaid mõni nädal tagasi käis seal kibe töö, kuid nüüd on põhjakorealased sealt kadunud. Johann Karstens, rehvitootja, kelle tehas on sealsamas kõrval, räägib, et talle meeldis ikka pea iga päev jalutada kiikama, millega tema veidrad naabrid tegelevad. „Seal elasid ja töötasid ainult mehed,“ kirjeldab ta. „Muudkui sebisid veokitega sisse-välja, aga niisama õue ei tulnud kunagi.“ Johanni tehase juurest mäe otsas on näha, et tööstuskompleksis on ka kasvuhooned ja peenrad. Ühe peenra äärde on püsti löödud hernehirmutis, seljas Põhja-Korea tehasetöölise vorm.

Mauritz van Niekerk, kes elab teisel pool tööstuslinnakut, kirjeldab aga lisaks, et väga sageli sõitsid sinna Namiibia valitsuse esindajad. Naine selgitab, et valitsuse liikmete autodel on Namiibias äratuntavad numbrimärgid.

Ühes Namiibia vanas hõbedakaevanduses olid aastaid ka Põhja-Korea töölised, kes seal relvi valmistasid. Äri, mis praeguses valguses tundub ÜRO-le eriti murettekitav. Kuid sanktsioon, mis keelab sellise tegevuse, kehtis juba ammu. Seega on alust arvata, et Namiibia astus ÜRO keelust meelega üle, ehkki praegu väidab, et kõnealune relvatehas on kinni (suutmata siiski kinnitada, millal täpselt põhjakorealased sealt välja aeti).

Arvestades seda, et nii Namiibia kui paljud teised Aafrika riigid saavad ÜRO-lt igal aastal rahalist toetust, oleks avastus, et äri Põhja-Koreaga õitseb endiselt edasi, võrdlemisi piinlik. Namiibias on küll mandrile mõnevõrra mitteomaselt võrdlemisi rahulik ja stabiilne poliitiline olukord, kuid rahvas sõltub suuresti välisabist.

Siiski ei maksa unustada, et Aafrika riikide sidemed Põhja-Koreaga on vanemad kui vaid viimane aastakümme ning selles on peasüüdlaseks režiimi esimene juht Kim Il-sung.

1960ndate Aafrika oli revolutsioonide ja kommunismi ideede levitamiseks viljakas pinnas ning Kim Il-sung aitas meeleldi nõu ja jõuga neid revolutsionääre, kelles nägi potentsiaalseid partnereid ja mõttekaaslasi. Kui Nõukogude Liit lagunema hakkas ja Hiina ning Venemaa riiakast Põhja-Koreast järjest vähem vaimustusid, leidis režiim kaubanduspartnereid Aafrika mandrilt. Namiibiale, noorele riigile (iseseisvus aastal 1990), oli lihtne meenutada tänumeelt selle abi eest, mida Põhja-Korea neile iseseisvumisperioodil väidetavalt heldelt osutas. Ehkki nüüd võib öelda, et kahe riigi koostöö on siiski rajatud kasumlikkusele, mitte ideoloogiale. Kui selline koostöö muidugi endiselt toimub. Namiibia kinnitab, et see on katkenud, ÜRO vaatlejad on skeptilised.