1: Jaaa, aga samas motivatsiooniga on ka see, et mingi aeg on minu meelest täiesti okei et seda pole. No iga kuu korra veab mind ikkagi mees trenni, sest ma ise üldse ei viitsi, aga siis saad ikkagi aru, et teed seda kõike ju enda pärast, mitte kellegi teise pärast ja siis läheb edasi. Ja endale tuleb nagu andeks anda need nõrkused ka. Magadki terve nädalavahetuse ja sööd kommi ja mis sellest. Kõik on okei. Järgmine nädal oled jälle tubli, mitte keegi pole 100% kogu aeg motiveeritud.
2: Seda muidugi! Mina ka mitte, aga ma tean, et ma ei ole ennast veel täiesti leidnud ka. Mulle lihtsalt tundub, et inimesed nõuavad seda motivatsiooni liiga palju väljaspoolt, kuigi tegelikult peaks tulema inspiratsioon hoopis seestpoolt. Vahepeal on selle puudumine täiesti inimlik osa, aga ma workshoppe tehes ja klientidega suheldes näen ka, et see väline muutus ei ole paljudele tegelikult piisavaks motivatsiooniks, sest toit ja laiskus maitsevad ikka paremini. See peab tulema kuskilt mujalt, seestpoolt, sest osa ei suuda üldse alustadagi, rääkimata siis aasta otsa enamvähem normaalselt trennis käia.
Pikka aega otsisin ka mina enda tegevuste tegemiseks motivatsiooni. Et miski väljaspoolt mind motiveeriks kas trenni minema, korralikult toituma või kasvõi kooli (või mitte peole) minema. Väga tihti sattusin vaatama WeHeartitis või Pinterestis saledate ja kaunite naiste pilte, mis mind hetkeliselt motiveerisid seda kartulikrõpsu või jäätiseampsu mitte üle huulte tõstmast. Kuidagi aga lõpuks juhtus ikka nii, et õhtul avastasin end pähklišokolaadi mugimas. Taaskord linna peal mõne kauni kehaga neidu märgates tegin otsuse, et homme lähen trenni. Äkki isegi täna. Aga siis tulid toimetused (või ilm) vahele ja lõpuks ikka kuskile ei jõudnud.
Jah, vahel on täiesti okei kodus teleka ees suur jäätisekauss tühjaks mugida või halva enesetunde korral trenni minemata jätta. Aga seda minu arvates pigem sellel põhjusel, et sa tead, et sa end kuidagi siis halvasti ei tunne. Et sa ei viilinud kõrvale trennist või ei lepitanud halba tuju jäätisekausiga. On vahe, kas sa jääd koju selle pärast, et sa tead, et sa kurnaksid oma keha trennis veel rohkem ja ei taha seetõttu endale liiga teha või jääd koju, kuna leiad endale vabanduse, miks sa täna trenni ei jõua või motivatsioon tõesti lihtsalt puudub.
Minu meelest on motivatsioon ajutine. Sa ei suuda ennast kogu aeg väliselt motiveerida midagi tegema, see ei ole piisav. Miks? Sest sa teed trenni ja toitud hästi ju iseenda jaoks. Seega sinu soov seda teha peab tulema sinu seest. Kui sind motiveerivad võõraste inimeste pildid, siis see on motivatsioon, mis tuleb sinust väljastpoolt, mitte inspiratsioon, mis tuleb sinu seest. Motivatsioon on ka, loomulikult hea, kui ta toimib, aga paljude jaoks on ta liigagi ajutine. Miks siis muidu on see üks peamisi küsimusi tervisealastel loengutel ja tihti kajastust saanud teema meedias?
Kuskohast siis tuleb inspiratsioon?
Nagu ka sõna esimesed kaks tähte IN tähendavad näiteks inglise keeles “sees”, on inspiratsiooni allikaks meie hing, süda, meel (misiganes see kellegi jaoks on) – see sügav tung, mis tuleb meie enese seest. On üks väike hulk õnnelikke inimesi, kelle jaoks see tuleb pealtnäha iseenesest. Neile on see soov enda eest hoolitseda ja endaga hästi käituda justkui kaasa antud. Ei tea, kui suur roll oli selles nende lasteaiakasvatajetel, vanematel, õpetajatel jne, kuid kõige suurem roll oli kindlasti ikkagi nende enda loomuses.
Minu meelest on loomulik, et inimene tahab enda eest hoolt kanda. Me kõik ju tahame olla terved ja ilusad (misiganes see kellegi jaoks on) ning võimekad, et saaksime hakkama kõigega, mis me ette võtame. Sellegipoolest juhtub aga kuidagi nii, et suur osa inimestest satub mingil hetkel justkui maailma, olude, geenide, vanemate jne ohvriks. Tervislikult ei saa toituda, sest raha pole piisavalt. Trenni ei saa minna, sest raha pole piisavalt. Ei jõua pärast tööd enam trenni minna. Pole aega normaalset süüa teha. Ei meeldi kodus trenni teha. Ei ole motiveeritud üksi trenni tegema. Tervislik toitumine on nii keeruline. Mu ema on ka ülekaaluline. Ja nii edasi.
Minu arvates on asi lihtne. Mitte kerge. Aga lihtne ja loogiline. Inimesed, kes leiavad vabandusi, miks mitte enda keha ja tervise eest hoolitseda, ei armasta ennast. Vähemalt mitte täielikult. Nad ei ole võtnud vastutust iseenda tervise ja heaolu eest. Muidu nad leiaksid ka lahenduse. See pole solvang ja ma ei taha kellelegi liiga teha, aga ma räägin enda kogemusest. Kas pole mitte nii, et kui sulle kõige kallima inimese elu oleneks sellest, et sa iga päev tund aega endale pühendaksid, siis sa teeksid seda? Kui su ema, lapse, õe, isa, venna (jne) elu oleneks sellest, et sa teed kolm tervislikku einet päevas ja pool tundi trenni, sa ju teeksid seda?
Miks siis ei ole nii, et see kõige olulisem inimene su elus oled sina ise? Sest ometigi, sa ju peaksid olema. Olen suht kindel, et selles näites ei mõelnud sa esimese asjana, et selles ilmas kõige olulisem inimene sulle oled sina ise. On nii? Ometigi peaksime me enda eest esmajoones hoolt kandma, sest vaid nii saame me endast välja anda ja teiste eest hoolt kanda palju suurema hoo ja rõõmuga ning ilmselt ka palju kauem. Minul läks päris kaua aega, et sellest aru saada ja olen aus, vahel on ka minul veel neid hetki, kus ma unustan enda eest hoolitsemise ära. Toitumise ja trenniga on juba enamvähem paigas, kuid puhkamine, lõõgastus ja lõbutsemine käivad ka suuresti enda eest hoolitsemise alla.
Teine aspekt enda eest hoolitsemisel on ka muidugi see, et tänapäeva meedia on nii segaseks ajanud treeningute ja tervisliku toitumise maailma, et tõesti on raske orienteeruda ja endale sobivat leida. Kõik justkui tahavad uute kuumade trendidega kaasa minna. Ka siin on tegelikult asi lihtne (ja mitte kerge). Meil kõigil tuleb leida treening, mis meile kõige rohkem meeldib ja sobib ning mitte rassida jõusaalis või rühmatrennis ainult selle pärast, et sõbrannale see päriselt meeldib ja sa tahad ka “kampa kuuluda”. Mina näiteks olen enda jaoks leidnud jooga ja üleüldse keharaskusega treeningu ja see tähendab, et ma saan seda teha soovi korral üksi või minna ka rühmatrenni. Ma saan seda teha nii kodus, õues kui treeningsaalis. Lisaks meeldib mulle looduses jalutada ning rattaga sõita. Mul on täielik vabadus enda trenni tegemiseks ja mul on vaba tunne. Seda, ma arvan, peaks iga inimene kogema.
Sama on toitumisega. Lugesin just eile ühte raamatut, kus räägiti keha happelisuse ja aluselisuse tasakaalust. Ilmselt oled kuulnud, et toidud jaotatakse happeliseks ja aluseliseks ning et vastavalt nendele omadustele nad ka meie keha ühele või teisele poole kallutavad. Noh, nimelt seal raamatus ütles tähtis teadlaseonu, et umbes 30% sellest toitude hulgast, mis nad arvasid, et mõjub inimesele ühtmoodi, võib teisele mõjuda hoopis teistmoodi. Seega, see kõik on ikka väga individuaalne, kuidas mingi toit inimesele mõjub. Olenevalt sellest, milline on su tervislik seisund, võib näiteks sidruni söömine sul kohe maohappe üles ajada, teine inimene ei tee teist nägugi. Üks sööb viinamarju muretult, teisel tulevad kohe gaasid. Üks võiks pärast banaani söömist kohe trenni joosta, teine jääks hea meelega magama.
Kolmas aspekt on tegelikult ka. Hetkeline rahuldus (gratification) versus pikaajaline heaolu (satisfaction). Kui me midagi oma elus otsustame, ükskõik, mis see on, tuleb see otsus vastu võtta teadlikult ja mitte hetke ning emotsioonide ajel. Sa ju tead küll, et hetkelist rõõmu pakub see, kui sa jääd trenni asemel koju arvutit või telekat vaatama, kuid ajapikku kasvab näriv ebamugavustunne sees ja lõpuks sa ei pruugigi teada, mis see on. Kuni ükspäev liiga suur kehakaal või kehva tervislik seisund vastu vaatavad. Sama on ka endale hea tuju loomiseks või premeerimiseks mingi maiustuse lubamine. Usu mind, mina maiustan küll ja veel, kuid üldjuhul teadlikult.
On vahe, kas sa ostad midagi head lihtsalt harjumusest ning sööd selle šokolaaditahvli ära nagu sa sööksid leiba – ei saa arugi, kui see otsas on või et sa naudid iga tükki nii, et juba kolmanda juures avastad, et polegi rohkem vaja. Kui me õpime maiustusi nautima ja tegeleme nende aeglase söömisega, tekstuuri ja maitsete tähele panemisega, siis saabub küllastustunne palju varem. Ning üleüldse on oluline iga kord enne mingi ebatervisliku ostu tegemist mõelda – miks ma seda teen? Mida see mulle annab? Kas see väljendab minu armastust enda vastu? Kas ma teen sellega endale head või liiga? Kui sa tõesti pärast neid küsimusi ikka leiad, et selle ostu sooritamine on mõttekas, siis tee seda! Suure tõenäosusega oled vaimselt nii arenenud, et see tõesti ei mõju sulle! Aga enamiku jaoks lähevad need ebatervislikud grammid otse salvestusrežiimi.
Mida mina soovitan?
Sa tead, et liigutama peab, aga sulle ei meeldi see või sa pole leidnud piisavalt motivatsiooni, et seda teha. Leia see, mis sulle meeldib. On inimesi, kellele meeldivad kiired ja tempokad treeningud nagu Zumba, BodyPump, BodyCombat jne, või jooksmine ja plüomeetrilised treeningud. Teisele grupile meeldivad aeglased ja rahulikud treeningud nagu jooga, pilates, jalutamine jne. Ka jõusaalitreening võib kuuluda mõlemasse gruppi olenevalt inimese loomusest. Osa rabeleb nagu segane, osa on väga rahulik ja teadlik. Mis iganes sul teha tuleb – sul on vaja leida enda jaoks õige ja mitte teha seda, mida ütleb ajakirja pealkiri või sõbranna riidesuurus!
Treeningu juures on oluline, et sa annaksid natukene koormust enda lihastele ning natuke koormust ka südamele. Mõlemad peavad natuke vatti saama, et sinu keha oleks terve ja kannaks sind veel pikki aastakümneid sinu põnevatel rännakutel.
Enda toitumise korrastamisel võid kindlasti pöörduda ka mõne teadjama toitumisnõustaja juurde, kes päriselt kuulab sind ja teeb soovitusi sinu harjumuste, talumatuste ja soovide põhjal. Sellegipoolest kõige parem toitumisnõustaja endale oled sina ise. Kindlasti sa tead juba, milliseid toite peetakse tervislikuks ja milliseid mitte, kuid see ei pruugigi tõde olla. Oluline on, millised toidud sinu organismile sobivad ning millised võiksid hakata sobima tulevikus. Meie tervis saab alguse meie soolestikust ja kui seal on olukord paigast ära, võivad pärast selle korda tegemist su isud kardinaalselt muutuda. Ebatervislikud toidud, mis enne isutasid, ei pane sind teist korda pead pöörama ning tervislikud ja mahetooted on sul lemmikuks saanud.
Soovitan sul tõsiselt hakata uurima oma soolestiku tervise korrastamise teemasid, et lõpuks jõuaks kätte aeg, kus sa ei pea sundima end kuidagi sööma, vaid see tuleb su jaoks loomulikult. Lisaks sellele soovitan sul pidada toitumispäevikut, et saaksid analüüsida, millised toidud tekitavad sul hea enesetunde ning millised mitte nii väga. Siis oskad kas terve toiduainegrupi menüüst välja võtta või mingeid aineid teisega mitte kokku sobitama. Nii nagu sina oled oma oskuste ja teadmistega individuaalne on seda ka sinu keha vajadused ja nõudmised. Ma soovitan sul endaga parimaks sõbraks saada.
Tegelikult selle artikli kõige olulisem punkt ongi enda armastama õppimine ja enda keha sõnumite kuulama õppimine. Vaid nii tuleb lõpuks kätte see hetk, kus me ei pea enam motivatsiooni kuskilt otsima, vaid see tahe ennast päikese käes mati peal liigutada või õhtuks ühe maitsva kõrvitsapüreesupi valmistamine tulevad iseenesest. Sest see on loomulik ja tuleb sinu seest. On inimesi, kellele sobib teadlikult harjumuste loomine ja enda sundimine ning kui sa kuulud nende hulka, siis see artikkel ei olnudki vist sulle mõeldud. Mina aga leian, et “head harjumused” peaksid ja võiksid tulla loomulikult. See on võib-olla pikk protsess, aga ma garanteerin, et see on põnev ja viib püsiva tulemuseni, kui sul on päriselt soov enda tervis enda kätesse võtta.
Teekond enda armastamiseni? Võta endale lubadus vähemalt pool tundi iga päev tegeleda ainult iseendaga. Tee kas trenni, proovi mediteerimist, planeeri, mis sööke sa järgmine nädal sööd ja valmistad. Vaata inspireerivaid videosid ning siinkohal ma ei mõtle motivatsioonivideosid, vaid selliseid, mis panevad sind ennast paremini mõistma. Ja loe raamatuid! Mõned minu lemmikud inimesed, keda lugeda või vaadata on: Bentinho Massaro, Eric Edmeades, Wayne Dyer, Louise Hay, Osho, Diana Cooper, Abraham Hicks. Ega ma ei oskagi sulle täpselt öelda, millest sa peaksid alustama. See peaks sinu enda seest tulema. Üldjuhul mõne raamatu või video vaatamisest peaks piisama, et mingi ideekilluke pähe tuleks, mis sind aina rohkem huvitama hakkab ja mille ajel sa siis juurde õppima hakata soovid. Seeläbi võid ka mingi hetk avastada, et sinu arusaamad asjadest on muutunud ning seeläbi ka sinu elukvaliteet.
Olid ajad, kus minu hommikurutiin koosnes meigi tegemisest ja koolitee peal energiajoogi ostmisest. Esimene söök oli burger lõunavahetunnis. Õhtune rutiin oli paar siidrit ja meigi mitte maha võtmine. Aastatega olen õppinud ennast armastama ja nüüd koosneb minu hommik pisikestes joogaseeriast, päevikusse kirjutamisest ja mediteerimisest. Sellele järgneb toitev hommikusöök ning alles siis avan ma arvuti või telefoni, et näha, mis seal on toimunud. Tööpäeva lõpus leian ma aega, et valmistada maitsev õhtusöök ning kas lugeda raamatut või vaadata mõnda videot, mis jälle killukese enda avastamise teekonnal juurde annab. Trennis käin ma üldjuhul juba päeval ära – seda keskmiselt neli korda nädalas. Jalutan põhimõtteliselt iga päev.
Kui sulle tundub alguses raske enda ellu nii palju uusi asju korraga tuua, siis ole mureta. Ma tegingi seda kõike ükshaaval. Pealegi, sa ei pea tegema kõike seda, mida mina teen. Oluline on, et sa jõuaksid oma elus sinna staadiumisse, et kui sa hommikul ärkad, on sul hea ja kerge olla. Sul on ootus tulevasele päevale. Sul ei ole mingit häirivat ärevust ning õhtul voodisse vajudes sa tead, et sa tegid täna kõik, mis oli sinu võimuses, et see päev oleks parim. Et sa ei ole enda vastu liiga karm, vaid oled realist. Patsutad endale pea peale ka pisikeste saavutuste eest ning tuletad aegajalt meelde, et aeglaselt sõuad – kaugele jõuad ütlus kehtibki päriselt! Ja kui sul on vaja jutukaaslast või mõtteid, kuidas edasi liikuda, oled alati oodatud mulle kirjutama!
Loe Brena Fitnessi postitusi http://www.brenafitness.eu/category/blog/.
Kommentaarid (0)