Arno Pijpers ja tema uus nokamüts, mis viitab neljandale Eesti meistritiitlile. Foto: Alar Truu
Jalgpall
28. oktoober 2017, 22:43

INTERVJUU | Arno Pijpers mõtleb karjääri lõpetamisest: see tiitel on eriline, sest on üks mu viimastest

58aastane FC Flora jalgpalliklubi peatreener Arno Pijpers krooniti tiimi juhendajana juba neljandat korda Eesti meistriks. Hollandlase esimesed tiitlid pärinevad aastatest 2001-2003, nüüd tuli Pijpers Eestisse tagasi ja vedas Flora taas vabariigi parimaks jalgpalliklubiks. Õhtuleht püüdis kogenud treenerilt esimesi emotsioone.

Arno, mis on peamine põhjus, et 2017. aasta Eesti meister on FC Flora?

Peamine põhjus on see, et meil on parimad mängijad. Teisiti pole võimalik meistriks tulla. Meie mängijad on alati väga keskendunud oma esitusele, nad on hästi organiseeritud. Nad ei teinud peaaegu ühtegi eksimust. Lisaks arvan, et meil on ka päris okei treener.

Mängijate tõttu on mul nüüd see müts (viitab rohelisele nokamütsile, kuhu on kirjutatud number 4, mis viitab Pijpersi neljandale Eesti meistritiitlile – toim). Olen selle üle väga uhke.

Kui palju neljas meistritiitel erineb kolmest esimesest?

Korra olen tulnud ka Kasahstani meistriks. Olen alati saanud töötada heade mängijatega, klubides, kus on hea atmosfäär. Selles mõttes ei erine ükski tiitel tänasest.

Samas on aega mööda läinud ja olen vanemaks saanud. See on üks mu viimastest meistritiitlitest. See muudab selle erilisemaks.

Mida tähendab “üks viimaseid meistritiitleid”?

See tähendab, et olen peaaegu 60aastane. Pean vaikselt hakkama treenerikarjääri lõpetamisele mõtlema. Treeneriamet on raske, eriti, kui tahad alati võita.

Usun, et minu taandumine oleks hea uudis ka kohtunikele, sest tean, et nad peavad mind keeruliseks isikuks (kõlab mõnus naerupahvakas – toim). Asi on lihtsalt selles, et ma tahan võita! Iga selline treener, kes ootab mängijatelt väga palju ja annab samal ajal ära ka suure tüki endast, pole kohtunike jaoks lihtne variant.

Arvan, et ma pole kohtunike tööd meedias kritiseerinud, aga mängu ajal on neil minuga keeruline, sest tahan võita.

Arno Pijpers pani noore meeskonna mängima suurepärast kaitsest lähtuvat jalgpalli. Foto: Alar Truu

Kas olid Floraga lepingut allkirjastades kindel, et suudad siin edukas olla? Arvestades, et klubi filosoofia keskendub oma kasvandikele ja välismaalt abi ei tooda. 

Novembris rääkisin Norberti ja Pellega (Norbert Hurt ja Pelle Pohlak – toim) klubi olukorrast. Nad palusid, et tooksin tiimi arengu. Leppisime asjad kokku ja tänaseks olen teinud seda, mida nad palusid. Palun (ütleb Pijpers eesti keeles – toim)! Ka mina palusin neil organisatsiooni jaoks teatud asju teha. Kõik sai tõesti tehtud. Aitäh (taas eesti keeles – toim)!

Teadsin, millise tiimi ma saan. Olin kursis ka klubi filosoofiaga. Minu jaoks on oluline, et Eestis on klubi, kes arendab noori. Loomulikult tuleb vahel kasutada võimalust välismängija toomiseks. Zaka (Zakaria Beglarishvili – toim) on väga hea täiendus. Tegelikult on ka tema pigem eestlane. Kui klubi suudab tuua endale välismängija, kes on kohalikest selgelt parem, siis tuleks seda siiski teha.

Samas olen alati, isegi Hollandis, olnud kindel, et kui oma meestega on võimalik mängida, siis tuleb seda teha. Minu jaoks on see ideaalne variant. 

Levadial, Nõmme Kalju ja Infonet on kõik teistsuguse filosoofia esindajad. Kas see teeb tiitli veel magusamaks?

Jah. Ka oma mängijatega on võimalik. Tegin kõigile Flora töötajatele suure komplimendi. Kõige suurem kiitus läheb lõpuks kõigile treeneritele, kes töötavad noormängijatega ja kasvatavad neist hea tasemega mängijad. Lisaks Flora treeneritele tuleb kiita ka teiste klubide omi, sest tõime enda juurde näiteks Märten Kuuse ja Marco Lukka, kes teenisid palju mänguaega.

Meil oli kokku kuus U19 vanuseklassi mängijat, kellest Markus Poom ja Mark Anders Lepik mängisid tähtsat rolli. Meil on kuus-seitse U21 mängijat, kellest mitmed on jõudnud rahvuskoondistesse. Meil on kuus-seitse U23 vanuseklassi meest, kellest paljud tegid sammu edasi. Lisaks on meil kuus vanemat mängijat, kes on teiste klubide mõistes noored, kuid siin kutsutakse neid vanadeks. Meeskonnas on hea tasakaal.

Kas nõustud, et see noor meeskond vajaski sinusugust kogenud ja karmi käega treenerit?

Jah. Noore tiimi juures on hea, kui kuskilt tuuakse sisse ka kogemust. Usun, et klubi tegi õige valiku – seda oli vaja. Tegelikult on ka Eestis sarnase kogemusega treenereid. Teise nurga pealt arvan, et mind poleks olnud vaja, sest siin on ka teisi treenereid, kes sellesse rolli sobiks.

Tegelikult tegid Jürgen ja Aiko (abitreener Jürgen Henn ja väravavahtide treener Aiko Orgla – toim) kogu töö ära. Mina jagasin lihtsalt oma kogemusi. Kui aga rääkida treeningute läbiviimisest, koosolekutest ja videoanalüüsidest, siis tegid nemad peaaegu kõike. Loomulikult oli mul nende juhendamise juures oma roll, kuid tegelikku tööd tegid nemad.

Tiitliga kaasneb võimalus mängida järgmisel hooajal Meistrite liigas. Siinkohal jõuame sinu tuleviku juurde, sest sõlmisid Floraga lepingu tänavuse hooaja lõpuni.

Me pole sellest üldse rääkinud. Ma pole sellest isegi mõelnud. Järgmisel nädalal on veel üks mäng ja pärast seda hakkan mõtlema üldisema olukorra üle.

Ka mu eraelu mängib siin rolli, sest mul on Hollandis lapselaps ja ema, kes vajab mu tuge. Ka need asjad on minu jaoks väga olulised. Kõigepealt peab Flora midagi välja mõtlema, sest mina pole see, kes siin initsiatiivi peaks näitama. Kõik oleneb sellest, mida klubi teha soovib, seejärel oleneb asi sellest, mida mina tahan.