Tsükkel, mis laastas meie vollemehi (1)
Nädalavahetusel vigastas Robert Täht Poola meistrivõistluste 3:2 võidumängus Zawiercie üle jalga. „Öeldakse ju, et kui kehale puhkust ei anna, siis võtab ta selle ise,” sõnas mees õnnetu juhuse kohta. Paraku ei saanud võrkpallurid pika koondisesuve tõttu endale üleliia palju puhkust lubada. Kuidas nende kehad säärasele ränkraskele koormusele vastu pidasid?
Tavalisele tööinimesele on kalendriaastas ette nähtud 28 puhkusepäeva ning juba sellisel juhul on eestlastel kombeks nina krimpsutada ja nuriseda, et miks nii vähe. Meie kanged võrkpallurid nautisid nelja kuu peale laiali laotunud koondisetsükli jooksul 19 vaba päeva. 120 päeva jooksul 19 vaba päeva? Meelakkumine! Aga tegelikult mitte.
Kodune volleliiga sai oma kulminatsiooni 30. aprillil, kui finaalseeria kuuendas mängus alistas Selver Tartu ja tuli teist aastat Eesti meistriks. Juba 1. mail kogunes koondis Gheorghe Cretu kutsel ettevalmistuslaagrisse. Kusjuures Timo Tammemaa ja Kert Toobal liitusid niigi nädal hiljem, sest Prantsusmaalt said mehed tulema alles 7. mail.
Nüüd praktiliselt kõigil vanematel koondislastel füüsisega probleemid, aga hooaeg alles algamas.
Igaüks, kes teinud tööd või sporti, teab, et 24/7/365 kauaei kesta. Suur-riigid ju varieerivad kosseisudega. Igatahes raske mõtlemise ja otsustamise koht tulevikuks.
Seda suurem tänu ja austus nende meeste vastu, kes oma tervise ja karjääriga riskides siiski esindasid Eestit.