PIKK INTERVJUU | Tõnu Endrekson: tavaliselt nautimine tekib siis, kui valu enam ei tunne

Kolme lapse isa oktoobrikuu möödus koduselt, Pärnumaal Tori vallas. Seal on tal pealt hektari suurune majapidamine, kus toimetamist jagub. Nagu Endrekson ise ütleb, kõik, mis suvel tegemata jäänud, tuleb sügisel ära teha. 

Kohtume Endreksoniga esmaspäeval Pärnus ehk täpselt kuu pärast MMi medalivõitu. Kusjuures paar tundi varem alustas ta ametlikult uueks hooajaks ettevalmistust. Jah, 38aastane vägilane jätkab sportlaskarjääri. Miks? Kuidas abikaasa Grete sellesse suhtub? Alljärgnev muhe intervjuu, nagu sõudjatele omane, puudutab nii neid kui ka mitmeid ajatumaid teemasid.  

Olen lugenud, et Kristina Šmiguni pidi jõuga puhkama sundima. Oled Sa hea puhkaja?
Mis asi on puhkus? Seda ei ole, et istuksin käed rüpes ja midagi teha ei ole. Et nüüd puhkan. Nii palju muid asju on teha. Sõudmisest puhkan, aga muud füüsilist tööd on nii palju. A’la sae puid, lõhu puid. Pole küll ahjuküttega maja, aga saunaahi tahab ka oma.

Ütlesid pärast MMi, et vähemalt üks aasta tuleb veel. Mis imevägi see on, mis Sind tagasi paati ja trenni sunnib? Vanus on 38, medaleid rohkem kui küll, kolm last, abikaasa… justkui võiks olla juba teistsugune režiim.
See on päris huvitav elu. Palju on pere taga kinni. Kuidas pere suhtub. Ehk siis abikaasa. Kõik lapsed vajavad samamoodi tähelepanu. Siiamaani oleme suutnud asja kontrolli all hoida, nad on saanud tähelepanu. Ma pole meremees või missioonidel käiv kaitseväelane, kes on kuude viisi ära.

Abikaasa täielikult toetab?
Ei, loomulikult ta ei toeta. (naerab) Siin tuleb kompromisse teha. Samas ta näeb, et olen veel piisavalt heas füüsilises vormis, suudan noortele konkurentsi pakkuda. Küll ükskord tuleb aeg, kui viskan aerud nurka. Tegelikult aere nurka ei viska, aga tippspordi mõttes. Vanus hingab kuklasse küll.

Aga selles suhtes on hea, et kodus argumente jagub. Medaleid muudkui tuleb. Kui tulemusi poleks, oleks ilmselt keerulisem.
Seda küll. Tulemus peab olema. Muidu öeldakse, et millega sa tegeled laagrites ja treeningutel. On harjutud tulemusi nägema. Viskan ühe nalja vahele. Meil on Allariga ühe palju medaleid. Ma ei saa ära lõpetada, järsku ta läheb mööda. (naerab) Nali. Ju ma ikka lõpetan enne teda.

On Sulle kunagi tõsiselt pähe tikkunud, et kurat, see aasta jääb küll viimaseks?
Ei oska öelda. Peale olümpiat mõtlesin, et ühe aasta teen kindlasti. Kui läheb ilusti, siis võiks veel. Vaatame, kuidas organism vastu peab. Just eile (pühapäeval – M.T.) kuulsin naiselt Raio Piirojast. Ma ise ajalehti ei loe. Tean, et tal oli väike terviserike, aga tuleb välja, et insult oli (Tallinna rattamaratonil – M.T.). Siis mõtlesin, et olen ka 38 ja.. ei saa siin nalja teha. Piirajasse ei lase ennast. Kui süda vms annab märku, et peaks tagasi hoidma, siis tuleb asi ära lõpetada.

Kõrvalt tundub sõudmine roppraske ala. Ümmarguselt kuus minutit olete nii-öelda punases. Millist osa sellest Sa naudid?
Tavaliselt tekib nautimine siis, kui valu enam ei tunne. Kuskil paarsada meetrit enne lõppu. Sa oled nii väsinud ja läbi, et ületad valuläve ära. Piltlikult öeldes peaksid pilves olema. Ma ei tea, pole kunagi psühhotroopseid aineid proovinud, aga enamvähem selline tunne vist on. Vererõhk on nii kõrge, midagi ei tunne, paned silmad kinni ja annad veel viimast. See on nauditav moment. Enne seda ei ole. On ainult lihasvalu.

Karm kirjeldus. 
Raske, aga öeldakse, et inimene kohaneb kõigega. Seda panin küll tähele, et nooremast peast, kui oli vähem starte, siis oli eriti ränk. Mida rohkem aasta jooksul starte, anaeroobseid lävealuseid või –pealseid treeninguid, kus oled ka punases tsoonis… Sa lihtsalt kohaned selle lihasvaluga mingil määral. On küll vastikult raske, aga talutav. Kui jõuad sinna tsooni, valuläveni, siis läheb heaks. Lõpus oled muidugi laip, siis on jälle väga halb olla. Nagu Allaril (Raja – M.T.) olümpial, ta ei võtnud ju üldse jalgu alla. Mingi moment tunned, et finiš, kõik on mõnus, aga siis läheb jälle valusaks.

Kui tihti selliseid hommikuid on, et täna tuleb sundida aere pihku võtma?
Päris palju oleneb ilmastikust. Suve poole pole hullu. Nagu me kõik teame, pime aeg on suhteliselt sombune. Meil käiakse sel ajal laagrites. Aga see aasta ei lähe. Ma ise ei tahtnud ka minna. Tahtsin rohkem perega olla, ei ole nii oluline minna ka. Aga treeningutega saab mängida, ei pea kehva ilmaga aere kätte võtma. Võid minna näiteks rattaga sõitma või sõudeergomeetrile.  

Kas ma üldse ei taha trenni minna? Sellist asja ei ole. Võib-olla vahel väsimusega seotud, et täna küll ei suuda minna, aga see on teine asi. Aga et oleks psühholoogiline [tõrge].., siis on üldse mõttetu midagi teha. Ei ole seda tüüpi inimene, et kui midagi alustan, siis teeks seda pooletoobiselt või mõtleks poole aasta pärast, et kurat ei viitsi, aitab. Siis poleks pidanud üldse alustama. Üldiselt kui aastat alustan, siis tean, et lähen sellega lõpuni. Vigastus on muidugi teine asi.

Elu on näidanud, et sõudmises väga palju vanus ei loe. Mida üldse kogemus annab paadis juurde? Mille võrra sel MMil lihtsam oli kui aastaid tagasi esimestel MMidel?
Võib-olla võistlusnärvi. Olen nii palju võistelnud, et pole närvis lihtsalt selle pärast, et mul tuleb start. Või et stardijoonel käsi väriseb. Seda ei ole, olen enam-vähem rahu ise. Muidugi adrenaliin peab olema.

Nooremas eas olin juba nädal enne starti närvis ja mõtlesin, kuidas hakkama saan. Praegu naeran selliste asjade peale. Nädal!? See on ju nii pikk aeg. Praegu võib-olla eelmisel õhtul hakkab koitma, et homme on start. Üldiselt magan öö ka ilusti ära.

Isegi olümpiafinaali eel magasin väga normaalselt. Tegelikult pead enda jaoks selgeks tegema, et see on start nagu iga teine. Nagu Jaan Talts ütles, et kõik vastased on ju samad, lihtsalt nimetus on teine. Kui pööningul on kõik korras, siis on kõik võimalik.

Pole saladus, et paljud sportlased teevad koostööd spordipsühholoogiga. Oled Sinagi kunagi sellist abi otsinud?
Minu arust otseselt ei ole. (mõttepaus) Tean, et kui teine koosseis neljast sõitis, siis neil oli küll keegi. Aga meil ei ole olnud.

Sul on 11 täiskasvanute tiitlivõistluste medalit, lisaks võitsid sel suvel 50. Eesti meistrivõistluste kulla. Ilmselt kahvatumaid medaleid on veelgi. On Sul kodus uhke püsinäitus?
Kusjuures, mul on kodus ainult Rio olümpiamedal. Ülejäänud on vanemate kodus, nii-öelda minu toas, mis jätkuvalt veel vist on minu tuba. Karikas ja medalid on igatahes seal seinal. Ja Pekingi olümpiamedal on Tartus spordimuuseumis.

Miks nii?
Kuidagi nad kogunevad seal sellest ajast, kui ma välja kolisin. Ma pole isegi mõelnud, kuhu ma need panen. Neid on päris palju ja nad võtavad omajagu ruumi, kui nad ilusti sättida.

Pole mõelnud ära tuua. Nad sobivad sinna nii hästi. Vanemad pole öelnud ka, et hakka oma kola ära viima.

Kas pojad (8 a ja 6 a) juba aduvad ka, kui kõva paps neil on?
Ikka jah. Vanem poeg rohkem. Ta käib teises klassis. Ta on ka maksimalist. Tahab kõike teha nii, et on ikka korralikult tehtud.  Ja kui välja ei tule, siis elab seda välja. Väga õige! Nii peabki. Ära ela sissepoole, ela väljapoole. Koolis on ka mainitud, et kodus on eeskuju, siis muidugi poiss tahab ka. Kuigi ma pole kordagi öelnud, et ta peaks olema nagu mina vms. Sellist koormat pole mõtet panna. Ta ise tahab. Distsipliin ja korrektsus on vähemalt koolis paremaks läinud.

Mõistavad ja suudavad hinnata, miks isa jälle televiisoris on?
Saavad aru jah. Ükskord oli probleem, et noorem poiss oli minuga telekas, aga vanem ei saanud. Et üks saab tähelepanu, aga teist pole see moment seal.  See oli pärast Riot vist. (naerab)

Kas pisitütrega seoses oli see aasta kuidagi raskem ka? Beebidel on ju öösiti omad soovid.
See on igas peres, et laps nutab ka öösel. Ma üldiselt olen suhteliselt väikse unega. Aga ma ei mäleta, et see oleks rivist välja löönud. Et oh, lähen nüüd Viljandisse laagrisse, saan seal nüüd magada. Ei, seda polnud.

Eks naise kanda on ju see moment enamus koormat. Minu ülesanne on rohkem poistega tegeleda, et nad kooli ja lasteaeda saaksid. Selle koormuse võtan vähemalt maha.

Kui Sa oma 11 medali meenutad, kas mõne puhul midagi kripeldab ka?
(pikk mõttepaus) Ei oskagi.. Selle aasta medal oli erakordne, et suutsime tagant tulla. Aga et milline kripeldab... Niimoodi nagu ei tulegi pähe. Pigem suudan pärast enda jaoks argumenteerida, miks olin pronksil ja mitte hõbedal. Tagantjärele pigem lihtsalt füüsiline seisund oligi täpselt selline.  

Kas teekond maailma mõistes hõbedale või kullale ongi ainult nii nagu Jüri Jaanson ütles, et mahtu juurde?
See on karm reaalsus tegelikult. Leedu lihtsalt lükkas meile toore jõuga ära. Meil ei jätkunud hobujõudu. See ongi treenitav. Aga see on nii piiripealne mäng. Ei saa hakata üle öö tegema, siis küpsetad end läbi. Aga arvan, et varu on.

Jüriga tegite kevadel Pärnus ühe võistluse ka koos kahepaadis. Kui tihti te üldse suhtlete, sõudeaasja arutate?
Suhteliselt vähe. Nüüd sõudeklubis trehvame rohkem. Ta on ju muidu Tallinnas ja mina olen ära. Vee peal olime jah koos, päris huvitav oli. Tal sai ikka võhm otsa, aga see on ka loogiline. Tema oli eessõudja, jätsime kohad samaks ja tuletasime vanu häid aegu meelde. Mõnus võistlus oli, sõitsime Pekingi paadiga ka.

2010. aastal kingiti Sulle uhke ühepaat, mis sellest saanud on?
Paat on olemas. Sellega tahaks homme (teisipäeval – M.T.) hommikul vee peale minna. See on korralik võistluspaat, eks ta on omajagu loksutamist saanud ka. Peamiselt laagrite vahet.

Tegime ise ka suvel kolleegiga Viljandi järve peal väikse tiiru. Kõige lihtsam ei olnud. Millal Sa viimati paadiga ümber käisid?
See oli nüüd ikka päris ammu. Ikka väga ammu…

Aa! Ei! Mis väga ammu!? Mõned aastad tagasi Viljandis. Läksime ühestega vee peale. Unustasin tulli lahti. Vahel kuidagi lähed nii välja, et tõukad end plotist eemale ja keerad alles vee peal [nipli kinni]. Otsustasin ka nii proovida. Tõukasin siis välja, aga nii kui aer kadus, nii ma läksin sealt. Keerasin lihtsalt plotis paadis kummuli.

Sellega oli huvitav see, et terve hunnik Viljandi noori oli ploti peal ja kõik vaatasid surmtõsiselt, kuidas ma ümber läksin. Treener pärast rääkis, et keegi ei julenud iitsatada ega naerda. Kuigi nii naljakas oli.

Kallid Oakley firma prillid läksid ka põhja, aga allveeujujad tõid pärast välja. Nende jaoks oli see käkitegu. Head prillid olid. See oli viimane kord jah, rohkem pole käinud. See pidi olema mingi kolm-neli aastat tagasi, sõitsime Andreiga kahest ja Tanja (Tatjana Jaanson – M.T.) treenis meid.

Kas sellist pildituks sõitmist nagu Allaril Rios tuleb tihti ette?
Päris nii hull ei ole olnud. Mäletan, et üks hullemaid starte oli Jüriga 2007. aastal MK-etapp Amstedamis. See on mul hästi meeles. Võitsime ära, aga olime täitsa sodid. Ei suutnud püstigi seista. Mäletan, et käed olid lõpus nii krampis, et raske oli aeregi käes hoida. Kui muidu ületad valuläve ja läheb heaks, siis seal ei läinud, sest käed olid nii krampis. See on siiani üks õudsemaid finišeid. Ikka väga tükk aega läks enne, kui pildi selgeks sai.

On Sul nende kõikide aastate jooksul olnud vee peal mingeid huvitavate elukatega kohtumisi?
Näiteks Pärnu jõe peal on vahel mõni kala paati hüpanud. Õhtuse trenni ajal käib plõks vastu selga, vaatad, särg on paadis. Ega see paat on madal ka.

Nüüd USAs oli… tegime veetrenni, järsku lõin aeru mingi kõvema asja vastu ära. Mõtlesin, et ahah, panin alligaatorile pihta. Või kilpkonnale. Seal ujusid päris suured kilpkonnad. Aga kala või pudel see kindlasti olnud. Kala on vähe pehmem

Kaladele oleme küll pihta läinud. Näiteks Hispaania laagris. Jüri omal ajal läks väidetavalt Hollandis ühesega kala pärast ümber. Seal ujuvad konkreetsed jõhvikad (mõõdab kätega umbes õlgade laiuse vahemaa – M.T.). Aer läks valesti vette, ei saanud korraliku toetust ja… ega seal pole üldse palju vaja, et ühene ümber ajada.

Ükskord olime Andreiga Põhja-Hispaanias laagris, põder ujus üle jõe. Vaatasime, et sarved ujuvad seal ilusti. See oli äge. Muud vist ei ole. Ahjaa, kalameestega on ikka mitmeid napikaid olnud.

Oli see sel või eelmisel aastal, aga keegi käratas, et sõidame pihta ja viimasel hetkel saime pidama. Väike põnts käis vastu paati ära. Kui poleks midagi öeldud, olnuks pilpad taga. Sõudepaat on terav ja üsna tugeva konstruktsiooniga. Puu- või plastikpaadile võib väga suurt kahju teha.

Jõuad veel millegagi peale pere ja sõudmise tegeleda?
Majapidamine on suur. Ma ei ela linnas, vaid maal. Meil on köögiviljaaed, viljapuuaed. Tegevust jätkub. Pidevalt midagi teed, näiteks mõtled lastele mingeid atraktsioone välja. Siis aeg kulubki ära. Pluss hoov. Ei olnud nii, et kolisin sisse ja kõik oli valmis. Kui tahad põõsaid istutada, siis labidas kätte ja annad minna jälle. Pluss hooldamine ka. See on aeganõudev asi.  

***

Tõnu Endrekson

• Sündinud 11. juunil 1979. aastal Pärnus.
• Abielus Grete Endreksoniga, peres kasvab kaks poega (8aastane Robin ja 6aastane Bruno) ning aastane tütar Adeele.
• Medalikapp: OMi hõbe (2008), OMi pronks (2016), 5 MMi pronksi (2017, 2015, 2007, 2006, 2005), 3 EMi kulda (2016, 2012, 2008), EMi hõbe (2011).