Soomes hõbeda võitnud Ats Purje: seal pole nii palju survet kui Eestis

Kuivõrd meistritiitel ehk HJK jäi 20 punkti kaugusele, võttis KuPS hooajast maksimumi. Viimati võitis KuPS medali aastal 2010, samuti hõbeda.

"Arvame ise ka meeskonnaga, et 2. koht on meie jaoks nii-öelda nagu meistritiitel. Oleme kõik selle üle väga õnnelikud, klubi ja kogu linn," sõnab Purje.

"Võib öelda, et Kuopio on suhteliselt väike linn. Kõik hoiavad kokku. Ka võrkpallurid ja jäähokimängijad õnnitlesid meid ja olid väga õnnelikud."

Purje isiklikule kontole jäi tänavu 32 kohtumisega kaheksa väravat ja viis täpset söötu. Mees jääb sellega rahule. "Ei seadnud endale väga eesmärke, kui palju peaksin lööma või nii.

Läksin sinna varumängijana. Treener oli uus, meeskond palju vahetunud (Purje mängis samas ka aastatel 2012-14 - M.T.). Ei teadnud, kuidas mind kasutatakse ja kui palju usaldatakse. Mingi aeg võitsin usalduse.

Hooaja lõpp läks natuke nihu. Mängisin viimased kaks kuud vigastusega, sellepärast jätsin ka [oktoobrikuised] koondisemängud vahele. Klubi väga tahtis, et ma ei läheks. Olid tähtsad ajad. Et vigastuseoht oleks minimaalne."

Kui sel aastal lõi Purje Soome liigas kaheksa kolli, siis eelmisel KuPSi-perioodil 76 mänguga 19 väravat, millega oli samuti satsi ohtlikemaid mehi. Mis seal Kuopios või liigas nii hästi sobib?

"Eestis (Purje mängis aastatel 2015 ja 2016 Nõmme Kaljus - M.T.) olid nõrgemate vastu ehk motivatsiooniprobleemid," tunnistab ta. "Mõtlesin, et lähen ja löön. Aga ei olnud päris nii. 

Kindlasti on Soomes elu rahulikum. Ei ole nii palju survet. Eestis peab meistritiitli võitma, millega võib tulla väga palju survet peale. Seal on selle võrra lihtsam. Kui läheb halvasti, on kõik okei. Kui läheb hästi, siis on väga hea. Võib-olla ma pole suure surve all kõige parem mängija."  

Kusjuures Purje pidi suurema osa ajast veetma Kuopios üksi, sest kaasa ja lapsed jäid Eestisse (tütar Penelope läks sügisel kooli). "Eks ikka oli raske. Oleme harjunud koos elama. Esimesed paar kuud ei osanud midagi vaba ajaga peale hakata, aga siis vaikselt harjusin.

Sain päris tihti käia nädalalõppudel Eestis. Vahel käis pere külas, terve suve olid seal. Sügisel olid koondisemängud, siis sai nähtud. Väga hull olukord ei olnud."

Selge see, muidu poleks Purje ju järgmiseks aastaks veel Kuopiosse jäänud. "See on meie pere valik, sest nad näevad, et olen seal õnnelik. Palju ikka üks jalgpallur jalgpalli mängib. Peab ju nautima ka seda aega."