Korvpall

Värvikas korvpallitreener räägib intervjuus Õhtulehele, mida ta oleks võinud viimastel aastatel paremini teha, tervisest ja tulevikuplaanidest.

INTERVJUU | Andres Sõber: külmavärinad tulevad peale, kui meenutada, mis oli ja mis oleks võinud hullemini minna (1)

Ats Kuldkepp, 9. november 2017, 00:05
Foto: Video: Martin Ahven
Teeneka korvpallitreeneri Andres Sõbra (61) elurütm on sassi löödud. Heas mõttes. Pankrotiga lõpetanud Rakvere Tarvast enam pole ja nii juhendab Jorriks kutsutav Sõber Viru-Nigula spordihoones koolipoisse. Täpselt samasuguseid põngerjaid, kellega ta omal ajal Tallinnas alustas. Vahepeal kadunud jõud ja elurõõm on tagasi.

“Ring on täis. Mulle pole see põrmugi vastumeelt. Need on nii jõhkrad mehed – alguses mõtlesime, et teeme kaks korda nädalas, aga nüüd on treeningud esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel,” räägib Sõber Vasta kooli 1.-3. klassi poistest. Nemad ongi koos 4.-6. klassi korvpallurihakatistega Viru-Nigula Hundid. Vanema rühmaga on alevikust paar kilomeetrit eemal Padaorus elav Sõber vaeva näinud 2014. aastast.

Samal teemal

Ilmselt valiks igaüks võlgade klaarimise asemel Sõbra praeguse elu. Väikeseid muresid on nüüdki – ühel väikesel Hundil jäi näpp auto vahele, teine unustas riided maha. Aga mis kõige tähtsam: silmad säravad kõigil saalisolijatel.

Andres, tahtmist ja huvi paistab sul taas olevat. Kas kiikad vaikselt Tallinna tööotsade poole?

Kord olen mõttes TLÜ/Kalevi eesotsas, siis kui vaatan, et TTÜ saab jälle tappa, mõtlen, et seal on ikka nii sünge kutt, (Sten) Olmre. (Norman) Käbin on ka kihvt, (Tõnis) Peil, Toomas Raadik. Raisk, küll nendega paneks, kui saaks seal olla! Väikese Kaleviga on nii, et Kalle Klandorfiga hiljuti arutasime, et kas hakkan juba Tallinna poole sõitma. Nii lihtne see muidugi ei ole, aga ta poetas, et “kurat, peab vaatama, Andres, äkki teekski midagi.” Nad ootavad eelkõige ikka Gert Kullamäed Saksamaalt tagasi. Kogu aeg Tallinnas käia pole ka mõnus – ise ju sõitsite sealt Viru-Nigulasse. Tegelikult ei kipu ma kuskile, katsun kevadeni väikeste poistega siin ära hoida. Ütlen ausalt, kui see madin trennides peale tuleb, on see omamoodi elamus.

(Hiljem tunnistab Sõber, et varem või hiljem sooviks ta ikkagi meeste korvpalli naasta. Aga isegi siis sooviks ta Huntidega edasi möllata).

Andres Sõber koos noorimate Viru-Nigula Huntidega. Foto: Martin Ahven

Suvel ja sügisel kuskile meeste tiimile sind appi ei palutud?

Ei. Ma pole ise tahtnud ja viimased kaks aastat olid piisavalt rasked. Mida aeg edasi, seda rohkem tulevad külmavärinad, kui meenutada, mis oli ja mis oleks võinud veel hullemini minna.

Mis oleks võinud siis veel hullemini minna?

Olin 12 aastat nii treener kui ka rahaotsija samaaegselt. Need asjad tekitavadki selle, et vererõhk oli 180 ja veresuhkur 23. Juba hakkasin Viru-Nigula surnuaiale kohta broneerima.

Sõitsime sealt just mööda...

Jah, oleks intervjuu asemel saanud hoopis mõned lilled visata. Oled seal ratta peal, lähed iga asja peale jumala närvi ja võtad tuld. Eks see võttis mõistustki ära. Nüüd on need asjad seljataha jäänud ja tervis palju parem. Mulle on õnneks paremad ajad rohkem meelde jäänud. Kui mulle see värk ei meeldiks, siis ma ei võtaks enam noori poisse juhendada. Üks Stephen Curry meil siin juba lidub ringi, paneb kolme.

Kas tundsid juba hiilgeaegadel, et kõike üksi tehes võivad asjad õige pea üle käte minna?

Kui oleks tundnud, siis poleks ilmselt läinud. Samas polnud selles vahepeal midagi rasket. Olid kindlad sponsorid ja raha tuli kokku. Enam-vähem olid asjad balansis, tuhat ja paar siia-sinna. Tegin seda asja nii kaua, et kui mõned toetajad ära kadusid, oli uusi väga raske saada. Aga sügisel olin alati optimistlik, et küll me hakkama saame. No ei saanud! Summad olid varem 100 000, aga järsku öeldi, et saate 40 000. Võib-olla oleks targem olnud kohe ära lõpetada.

Toon ühe näite, kui Brandis Raley-Ross meile 2016. aasta alguses tagasi tuli. Mina pean temast väga lugu, tõesti hea vend oli. (Korvpalliliidu peasekretär) Keio Kuhi helistas mulle Rossi esimesel mängupäeval ja ütles, et teil on võlg ja ta ei saa mängida. Tead, mis ma tegin? Läksin panka, võtsin enda nimele laenu ja maksin võla ära. Ega see väga mõistlik ei olnud... Mõni on narkosõltlane, mõni on suitsusõltlane, ma muutusin nagu ka mingiks sõltlaseks. Tahtsin head võistkonda ja midagi võita.

On sul peale enda ka kedagi või midagi kiruda?

Pikka aega ei kujutanud ette, et ma pole mingil päeval enam Tarvase treener. Nüüd kujutan. Kui praegu ütleksid, homme peab Valka mängima minema, siis tuleks judinad peale. Aga kui Klandorf ja (TLÜ/Kalevi boss) Sten-Erik Jantson helistaksid ja ütleksid, et tule meile, siis hakkab jälle kerima. Bamba Fall, Djordje Dželetovic... nendega paneks isegi Cramole ära! Siis hakkaks jälle veresuhkur tõusma ja oleks jälle stressi rohkem.

Andres Sõber Viru-Nigula spordihoones. Foto: Martin Ahven

On palju näiteid, kus treeneritele tuleb vaheaasta kasuks. Kas sa teeks ka midagi teistmoodi?

Kui rahaliselt on kõik korras ja igapäevased asjad aetakse minu eest ära, siis lihtsalt treener olla poleks mingi probleem. Kindlasti tuleksin uue energiaga peale ning oleks tänu puhkusele värskem ja rõõmsam.

Aga mänguliselt?

Jõle hea on lugeda, kuidas kõik räägivad, et tänapäeva korvpallis on avatud mäng ja kõik viskavad kiirelt peale. Aga kümme aastat öeldi Sõbra kohta, et tal pole mingit taktikat ja käib uhamine. Ma ei tea siiamaani, miks sellest aru ei saadud, mida ma tegin. Mängijatele tulebki vabadust anda. Alguses võib isegi mõni mäng selle nahka minna, aga nad muutuvad nii kuradi enesekindlaks. Ja seda ma olengi kogu aeg rääkinud. Arvan, et asjad lähevad veel lihtsamaks.

(Sõber hakkab paberile joonistama “riste”, mille pealt elas ka Jugoslaavia koondis. Nendest saavad ilmselt aru isegi inimesed, kes pole kunagi korvpalli käes hoidnud.)

Tähtis on panna õigeid katteid, mida meil kahjuks paljud ei oska. Aga kui mul viimastel aastatel oli tegemist sellega, et bussisõidud ja palgad on maksmata, kuidas ma sain seda katet õpetada? Mis tundega? Siis sõimad läbi ja lähed närvi, kui keegi katet ei tee.

Mida järsku tekkinud vaba ajaga peale hakkad?

Käisin hiljuti naisega Jõhvis balletti vaatamas, hea Vene ballett. Isegi Tallinna kinosse märulifilmi olen vaatama jõudnud. Rääkimata sellest, et jõuan käia sünnipäevadel. Varem oli seda väga raske teha, kui laupäevad ja pühapäevad kinni olid. Aga korvpalli on elus endiselt palju, hoian ennast iga asjaga kursis – Eesti liiga, NBA, Euroliiga. Reinar Halliku (Iisaku) pundi tegemisi jälgin ka. Siuke hea rütm on käes ja see ongi äkki asi, mis keelaks praegu kuskile treeneriks minemast.

Elu on mugav ja mõnus?

Päris nii ei ole. Kui sul on saalis 20-25 poissi, keda kantseldama peab, siis see on ikka kohustus. Mõtted käivad nendega kaasas: kes puuduvad, miks puuduvad ja kui puuduvad, kas see on minu süü või mitte.

Palju Rakverre satud?

Väga vähe. Jälgin isegi meie uut punti vähe (Vana Tarva asemele loodud ja II liigas mängivat RSK Tarvast – A.K.). Veidi olen kursis, mida nad Juris Umbraško käe all korda saadavad, aga kohapeal pole vaatamas käinud. Aga huvi on tegelikult suur – kuulsin, et neid on isegi 500 inimest korraga saalis vaadanud. Usun, et küll nad varsti pinnale ujuvad. Arnu Lippasaar ja Madis Putko teevad head tööd. Alustasin isegi 2005. aastal nii, et Rakvere saalis ei tehtud ühte tribüünipoolt lahti, käisime isegi üleminekumängudel ära. 2010 tuli juba esimene medal.

Andres Sõber

Sündinud 25. aprillil 1956 Harkus

Mängis 1976–83 Eesti koondises ja Kalevi esindusmeeskonnas

Treenerina Eesti meister 2003 (Tallinna Kaleviga), hõbe 2001 (TTÜ/A Le Coqiga) ja 2010 (Rakvere Tarvaga), pronks 2005 (Tallinna Kaleviga), 2012, 2013, 2014 (Tarvaga).

TOIMETAJA

+372 5199 3733
sport@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee