„Ülelahe pumpernikkel“: natuke liiga põgus vaade Soome eestlaste ellu (11)

Eestlaste ränne Soome on teema, mis tekitab alati väga vastakaid emotsioone. Kes kiidab takka, et õige, Eesti riik ei aita kedagi, milleks vaeva näha, kui Soomest saab hoopis suuremad rahad ja pensionid kätte. Teised kirtsutavad nina: mis see kurgikasvataja või aknapesija Soomeski nii rikas on, üür on kallis ja soomlased maksavad ju poole palgast maksudeks.

Neid erinevaid suhtumisi peegeldab ka „Ülelahe pumpernikkel“. Fakt on see, et Eestimaal on väga palju inimesi, kes käivad üle lahe tööl ning Eestis on ka väga palju inimesi, kelle endi lähedaste seas ühtegi sellist inimest pole ja kes seda väga imeks panevad: „Miks ometi?“

„Ülelahe pumpernikkel“ ei paku otsest vastust. Erinevatel tegelastel on küll omad põhjused, miks Soome tullakse. Mehed, kes põgenevad Eestist alimentide ja laenude eest. Naised, kes põgenevad Eestis neid ootamatult tabanud ebakindlate elutingimuste eest. Ja muidugi õnneotsijad, kel pole aimugi, et Soome elu pole mingi paradiis, kus ainsaks mureks on kuidas mitte rahasse ära uppuda. Kaugel sellest. „Tiia teadis mitmeid noori tüdrukuid, kes olid tulnud koristajaks, arvates, et selle jaoks pole mingeid teadmisi vaja. Õige ruttu olid nad mõne mööblitüki vale vahendiga ära rikkunud, kemikaalidega plekke juurde tekitanud või lihtsalt nurgatagused koristamata jätnud.“

Teisalt ei otsi raamat ka haletsust. Tegelane Annika räägib: „Seda orjatöö juttu armastatakse miskipärast väga rääkida. Ma tean küll, et aiandi töö on raske, aga kelle ori sa tegelikult oled? Kas keegi sundis sind vägisi siia tulema? Püüti võrguga kinni ja lohistati laeva nagu omal ajal Aafrikas neegreid? Omaenda lolli peaga võtsid laenu ja nüüd teenid pangale või tont teab millisele liiakasuvõtjale raha kuhjaga tagasi.“

Raamat on ladus, tegelased üldjoontes sümpaatsed inimesed, lugemine läheb väga kiirelt, aga natuke jääb raamatus millestki puudu. Konfliktse tegelase liin katkeb ilma oodatud põneva lahenduseta, tutvused liiga paljude tegelastega jäävad pealiskaudseteks. Mitu tegelast on nii sarnased, et ega ma raamatut käest pannes ei mäleta detaile ühest või teisest. Seetõttu jääb ka mulje, et niigi väike ja õhuke, suures kirjas 125-leheküljeline raamat on tegelikust veelgi lühem. Ehk oleks olnud parem jätta raamatusse vaid kaks peategelast, mees- ja naispeategelane.

Raamat mainib ka liiga lühidalt eestlasi, kes ongi jäänud Soome vahele pendeldama, ehkki nende elu teeb see liiga keeruliseks. Inimesed, kes on sellise elu peale jäänud lihtsalt puhtast harjumusest, mitte vajadusest. See oleks olnud huvitav sissevaade. Kahjuks jäi see, nagu palju muudki selles raamatus, natuke liiga põgusaks.