ÕHTULEHT JA UNIBET OKEAANIAS | Kui sa oled taksos ja tagaistmele ilmuvad kaks tundmatut selli

Suva kubiseb taksodest. Tõsta ainult käpp üles ja viie sekundi pärast võid mugavalt istmel lösutada. Sõit on odav. Väga odav. Etteruttavalt võib öelda, et saatuse tahtel viibisin ma esmaspäeva hommikul erinevates taksodes umbes kolm tundi ja kergitasin kukrut kokku 20 euro ringis. Pole üldse paha.

Kõik hakkas kiiva kiskuma laupäeval, kui mu kompuuter otsustas iseseisvuda ning mu käske lugupidamatult ignoreerida. Paanikaradar läks koheselt punasesse. Mul oli vaja tööd teha! Kuna oli nädalavahetus, ei huvitanud minu mured absoluutselt mitte kedagi.

Seepärast keskendusin jalgpallitreeneri kombel ideaalse taktika nuputamisele ning plaan tuli oivaline – olen esmaspäeva hommikul kell kaheksa remondimehe juures ning kurdan oma üüratut probleemi ning paotan juurde väikese hädavale stiilis, et olen Eesti rahva ainuke infoallikas keset Vaikse ookeani saari.

Klassikaline stsenaarium

Kuid vestle kui seinaga. Mitte miski ei aidanud. Üks parandaja saatis mind teise parandaja juurde ja teine saatis kolmanda juurde ja kolmas ütles, et andke arvuti siia ja kahe nädala pärast on kõik kõige suurepärasemas korras. Jajah.

Kui ma selle kohutava pakkumisega nõus ei olnud, pakuti mulle soetada kõige odavamat sülearvutit, mis neil parasjagu laos vedeles. Kõigest 1799 Fidži dollarit ehk umbes 730 eurot. Ohkasin närviliselt ning palusin end juhatada kasutatud masinate suunas.

Aga kus sellised kauplused on? Mitte keegi ei tea. Üks India päritolu (neid on Fidži rahvastikust 37,6%) taksosohver vuras sihitult ringi, kuniks talle meenus, et ta vend on programmeerija.

Algas lõputu kõnemaraton. Kui telefon ruunatud, võtsime suuna Suvast välja ning sisemus kippus kõhedaks. Nagu “asjad, millest kauges eksootilises riigis hoiduda” stsenaariumisse ette kirjutatud, jäime ühes bussipeatuses seisma ning tagaistmele ilmusid kaks tundmatut selli.

Mehed vannitoas

Trio keeras jutuvada maksimumi, mina vaikisin ning ei mõistnud sõnagi. Keerasime kõrvaltänavale. Raadiost kõlas malbe naishääl, kes utsitas inimesi helistama ning vastama küsimusele, mida mehed vannitoas kauem teevad kui naised. Kas sellest saabki viimane asi, mida ma kunagi kuulen?

Muidugi mitte! Ei tasu alati kõige jubedamat oodata. Auto peatus ning üks meestest (taksojuhi vend!) lippas koju ning oli kolme minuti pärast tagasi, sülearvuti rüpes.

Kuigi mehed väitsid nagu nad ei teaks meie algsest kokkuleppest ööd ega mütsi, pidasin summa kahekordistamise survele siiski vastu. Olemas. 55 minutit ja 7 eurot pärast masinasse istumist ostsin ma täiesti suvalise taksojuhi täiesti suvalise venna käest endale uue rüperaali.