Ville Arike | Harjutame end võimaliku tagasilöögi mõttega (3)

Et Eesti enda seis pole näiteks sama hea, kui mõni aasta tagasi, pole kellelegi saladus. Laias laastus pole juba kakskümmend aastat olnud riike, kelle kohta saaksime öelda, et nendelt läheme kindlat võidupunkti võtma. Need ajad on möödas. Jah, aste madalamal mängiva Albaania kohta veel saab seda öelda, aga räägime praegu ikkagi MM-valiksarjast, Vana Maailma 32 paremast.

Kui Eesti 1991. aastal iseseisvus, arvasime endast päris palju, sest olime just tulnud NSV Liidu meistriks. Kaks aastat hiljem nopitigi – küll õnne kaasabil, aga õnn soosib teatavasti tugevaid – Euroopa meistrivõistlustelt kuues koht. Kuid edaspidi nägime, et asjad ei käi nii lihtsalt, sest kolmele järgmisele EMile eestlastel asja polnud.

Aga nii nendel aastatel kui ka 2003. aasta valiktsüklis ei jäänud finaalturniir just liiga kaugele ning 2001. aastal ka saime sinna. Kui Liidu meistriks tulnud mängumehed aga järgemööda suurest korvpallist loobusid, algas ka koondise esimene tõsisem langusfaas. Juba 2005. aastal jäime toonasesse Euroopa A-divisjoni (24 parema hulka) napilt pidama, 2009ndal langesime sealt välja ning 2010ndal tuli B-divisjoniski saldo 1-2.

Edasi viisid Kristjan Kangur ja kompanii koondise tõusule, sobival ajal sirgusid meesteks Siim-Sander Vene ja Rain Veideman. 2015. aastal mängiti Riias end Vana Maailma 20 parema sekka.

Ent toda koondist vedanud 1980ndatel sündinute põlvkond tõmbab otsi koomale. Kangur ega Janar Talts, samuti Gregor Arbet pole enam samad mängijad, kes nad olid kaks, neli või viis aastat tagasi. Reinar Hallik ja Joosep Toome on korvpallist loobunud, koondises ei näe Tanel Sokku-Gert Dorbekut.

Just pikkade osas pole võrdväärset vahetust veel peale kasvanud - ilmselt on, kuid kaks meest õpivad USAs ülikoolis ega ole veel kordagi meestekoondist esindanud. Kristjan Kitsing võitleb koos Kanguri ja Taltsiga nagu jaksab ja oskab, aga peame tunnistama, et korvialune on hõre. Selle selge tõestus tuli suvel, kui Tiit Sokk meelitas end juba suurest spordist loobunuks kuulutanud Halliku neljaks mänguks koondisse tagasi.

Reedel näitas Iisrael Eesti nõrgad kohad kätte. Samal õhtul, kaheksa tundi hiljem mängis Suurbritannia Kreeka vastu välja lisaaja ja jõudis seal võidule lähedale. Kreekal mängib küll sisuliselt B-koondis, aga see pole teps mitte lahja. Britid jätsid hea mulje juba sügisesel EM-finaalturniiril.

Ühesõnaga – kui Eesti suudab kuue MM-mängu kokkuvõttes kedagi vastastest edestada, on tegemist korraliku tulemusega. See on raske, aga mitte võimatu. Loodame, et veebruarist alates saab liituda Vene, ära kuluks ka Janari Jõesaar. Ning ehk näeme suvel kahes viimases voorus ka Rauno Nurgerit ja Maik-Kalev Kotsarit.

Mõne aasta pärast on koondis juba veidi teistsuguse näoga. Loodetavasti suudavad tänased andekad noored koolipoisid-tudengid ka meeste seas läbi lüüa ja viia koondise taas tõusulainele. Potentsiaal on olemas, sealhulgas pikkade osakonnas!