KATKEND OTT KIIVIKASE UUEST RAAMATUST: „Ma löön su maha! Nüüd sa enam küll ei naera.“ (13)

***

Minu lugu sai alguse nelikümmend aastat tagasi väikeses Viljandi linnas. See pole elamiseks parem ega halvem koht kui mõni teine paigake, kuid oma väiksuses oli see minusugusele rahutule poisiklutile paradiis – soode, puude, onnide, järve, telkimiste ja muu põnevaga. Kõik oli käe-jala juures, seiklused ja sõbrad. Vanemad lubasid meid õue kartmata, et midagi juhtub. Eks „midagi” juhtus kogu aeg, ent enamasti siiski vanemate teadmata.

Meie pere kahekorruseline beeži värvi kodumaja asus Edela tänavas. Kõrval oli samasugune karpelamu, teisel pool aga lasteaed. (Lasteaeda ei läinud me korralikult värava kaudu ja teed mööda, vaid pugesime läbi aiaaugu ja olimegi kohal. Isegi meie ema Kristina, kes töötas paar aastat lasteaias medõena, kasutas sama teed.) Hoovis olid mõned suuremad ja mõned väiksemad puud, põõsad, peenrad ja kuur ehk meie kahe, vend Miku ja minu kindlus.

Ema ja isa Paul hakkasid seda maja ehitama ammu enne laste sündi, aga päris valmis ei olnud see ka siis, kui ema maja lõpuks maha müüs.

Me Mikuga hüüdsime ema Kiksuks. Temal polnud selle vastu midagi, niisiis oli ta Kiks. Kuidas kutsusime isa, seda ma ei mäletagi. Küllap lihtsalt isaks.

Üle tee laiutas kahekordne kortermaja, mille esimese korruse kahetoalises korteris elasid emapoolsed vanavanemad Nann ja Olev. Nemad osalesid meie igapäevaelus ja olid meie järelevaatajad.

Too aasta, kui ma sündisin, oli rahulik, niivõrd-kuivõrd see NSV Liidu rahvavabariigis olla sai. Tallinna hakati samal aastal ehitama 8 Lasnamäge, kuhu kolis aastakümneid hiljem vend Mikk ja mis oli ka minu esimene peatuspunkt uues kodulinnas. Samal aastal sündis Rootsis printsess Victoria, aga Ameerikas lahkusid meie seast legendid Elvis ja Charlie Chaplin. Nüüd, takkajärele, võib öelda, et see oli märgiline aasta.

Ma sündisin vihmase 10. septembri õhtul kaks tundi enne südaööd. Oli laupäev. Mõni päev enne mu sündi rassis ema veel majaehitusel. Nad tahtsid isaga enne sügiskülmi ja vihma oma koju lõpuks sisse kolida ning hoogu ei aeglustanud ka peatselt sündiv laps. Kui õige aeg kätte jõudis, rapsis ema piltlikult öeldes ehitustolmu riietelt ja jõudis napilt enne tähtsat hetke Viljandi haiglasse, kust ta ise kirurgiaosakonna medõe kohalt dekreeti läks.

Kolleegid vaatasid tema saabudes televiisorist Kuldse Trio kontserti ja palusid emal nende juures veidi oodata. „Kannata natuke veel. Istu maha, vaatame kontserdi ikka lõpuni,” ütlesid nad.

Mina aga nende soovist ei hoolinud ja otsustasin Kuldse Trio tümpsu saatel välja ilmuda. „See oli väga sinu moodi, teha kõike omatahtsi,” naeris ema hiljem seda mulle jutustades.

Muusikast üle karjuda ma ei suutnud, kuid olin siiski saavutanud oma eesmärgi ning tahtmise juba sünnihetkel. Lebasin tükk aega vait, kuni ema muutus pisut murelikuks ja palus tungivalt, et ma endast märku annaks. „Poja, tee nüüd oma suuke lahti ja karju!” Ja seda ma tegingi. Paari päeva pärast lasti meid koju, kus ootasid ees minu sünnipäevaks saabunud uued aknad ning aasta ja seitse kuud vanem vend Mikk

. * * *

Ma olin umbes viieaastane, kui lajatasin Mikule söelabidaga vastu pead – ikka nii, et kolp ragises. „Ma löön su maha!” lisasin veel sõnadega ka hoogu.

Minu vanema venna kulmust hakkas immitsema verd. Mikk oli narrinud mind jälle titeks ja seega torganud eriti valusasse kohta. „Sa ei saa hakkama, sa ei saa minust võitu!” tänitas ta. Krigistasin hambaid.

„No nüüd sa enam küll ei naera,” mõmisesin tõredalt. Ema tormas meie juurde ja rebis meid teineteisest lahti. „Poisid, lõpetage ära! Te lööte üksteist veel niimoodi maha.”

Ega ma poleks tahtnud Mikku muidugi päriselt maha nottida, aga tema pidev üleolek, kiusamine ja torkimine ajasid mind ikka tõsiselt marru. Enamasti ma ei vaadanud ega otsinud, millega lüüa, virutasin kärmelt sellega, mis parasjagu kätte juhtus. Sel korral siis söelabidas. Ta oli minust suurem ja kiirem, aga minu eeliseks oli raev ja kirg.

Mina aga langesin iga kord tema seatud väljakutsevõrku, ma kohe ei suutnud kõrvu sulgeda ja vaikselt alla anda. Täiesti tahtmatult tegutsesid mu rusikad kiiremini kui mõistus, mis võis ju küll hiljem kahetseda, et ehk poleks pidanud ja ehk oleks võinud rahulikumalt võtta.

Peaaegu kaks aastat oli Mikk olnud ema-isa ainuke laps ja elu keskpunkt. Õhkkond oli väga rahulik ja tüüne sinnamaani, kuni sündisin mina ja viisin Kiivikate pere tasakaalu paigast, röövides vennalt nii magusa ainukese lapse tiitli.

Mikk ootas mind väga, seda mäletab ema selgelt, aga vend ei kahtlustanud, et peab hakkama minuga jagama kõike, sealhulgas emaisa armastust, tähelepanu, sõpru ja kõiki neid väheseid mänguasju, mida nõukaajal suure vaevaga hankida suudeti. Ta koliti välja isegi võrevoodist ja lohutust ei pakkunud asjaolu, et tema saab edaspidi magada suurte laste sängis. Seepeale läks Mikk enda meelest väga hea lahendusega isa juurde: „Issi, palun võta auto ja vii titt sinna tagasi, kust te ta tõite!” Kaugsõidujuhist isa sai poja murest aru ja sellestki, miks poiss selle jutuga just tema juurde tuli. Paraku pidi ta Miku vapustavale ettepanekule kriipsu peale tõmbama: „Nüüd on nii ja midagi enam teha ei saa.”

Ja Miku elu muutus, algas igikestev duell vennaga. Ema ja isa said juustesse päris mitu halli karva ja kaotasid närvisüsteemist suure hulga kalleid rakke. Sellegipoolest väidab ema, et oli siis väga õnnelik.