"Umbes kümme inimest on minult küsinud, miks mul on vaja veel üht elulooraamatut. Jah, ma räägin uuesti üle paljud seigad oma elust, kuid tegelikult pole see mitte elulooraamat, vaid mälestusteraamat," ütleb Salumäe.
"Ma ei keskendu kronoloogiale ega pretendeeri täielikule loetelule kõigest, mis elus juhtunud. Hoopis meenutan sündmusi ja inimesi, mis või kes on minu elu enim mõjutanud - tänasest vaatenurgast. Selliselt, oma südame põhjast, pole ma paljudest asjadest iial varem rääkinud.Veelgi tähtsam motivatsioon seda raamatut teha on see, et viimased paar aastat on nii mõndagi tahku minu mõtlemises kõvasti muutnud," selgitab ta.
Salumäe tunnistab, et ei saa öelda, et on saatusele tänulik selle hingelise kadalipu eest, millesse ta seoses oma tütre abiellumisega ja sellest Eesti meedias tehtud „järjejutuga“ sattus, aga see andis talle väga palju mõtlemisainet. Õpetas uuesti olema üksi. Vaatama oma elu üle ka selle pilguga, et mis on valesti tehtud.
"Ütlen lihtsalt ja selgelt – mu keha on omadega täitsa läbi. Niikaua, kuni vaim on veel virge (ja seda ta on!), tahtsin oma tee korra uuesti mõttes läbi käia," on Salumäe erakordselt aus.
Ära lase sellel terve elu liugu,ära nõua teistelt imetlust aastakümneid oma nooruse saavutuste üle. Et
mitte olla hale ja naeruväärne.