Ott Kiivikas oma elulooraamatu esitlusel.Foto: Tiina Kõrtsini
Spordivaria
1. detsember 2017, 21:20

Sünnitusmajast toodi koju Siim Kiivikas, tegusid hakkas tegema Ott Kiivikas! (3)

Täna esitleti Tallinnas Eesti edukaima kulturisti, EMi kullamehe Ott Kiivikase elulooraamatut „Visa hing Ott Kiivikas“. Ametliku osa algus venis, sest Kaire-Külli Vaatmanni kirja pandud teosesse küsis autogrammi mitukümmend inimest. Autogrammitund jätkus pärast vahva raamatu tutvustamist.

Oti jutust selgub, et ta oli maast madalast paras pujään. „Ma juba ütlesin, et olen kõik tema patud andeks andnud. Kõik need nääklemised vennaga,“ meenutas peategelase ema Kristina poja lapsepõlve muheldes.

Kristina avaldas, et tegelikult tahtis ta pojale nimeks panna Siim. „Ott kaalus sündides 5,2 kilo,“ jutustas Kiivikase ema. „Toona oli film „Viimne reliikvia“ väga populaarne. Selle järgi tekkiski nimevariant Siim. Aga kui ma poja sünnitusmajast koju tõin, ütles tema isa: see pole mingisugune Siim, see on karu-Ott. Ja nii saigi temast Ott, kuigi see nimi algul mulle üldse ei meeldinud.“

Ott Kiivikase verd tarretama panev elutee on mahlakalt talletatud ning selles pole midagi ilustatud. Esmalt vennaga peetud kismad ja hiljem erinevad pikantsed juhtumid.

260-leheküljelise raamatu põhjal saab selgeks, et Ott pole kunagi olnud sportlase musterkuju – ta on alati teinud suuremaid ja väiksemaid koerusi. Ühtlasi tunnistab septembris 40. sünnipäeva tähistanud tallinlane, et raju peopidamine ja viinavõtmine on talle tuttav teema.

Kiivikas jutustab raamatus loo, kuidas ta kolm päeva enne Euroopa meistriks tulekut hommikul kell seitse ööklubist koju jalutas. Ühel hetkel viskasid kolm noormeest keset teed pudeli, mis purunes üsna Oti lähedal.

Kulturist noomis noorukeid. Paraku paisus sõnasõda käsikähmluseks, milles Ott ka ise mitu valusat obadust sai. Järgmisel päeval valutas üks roie nii hullusti, et ta pidi pöörduma erakorralise meditsiini osakonda. Roidemõra küll polnud, aga diagnoositi tugev põrutus. Kolm päeva hiljem suutis ta end laval kokku võtta ja võita senise karjääri säravaima medali – EMi kulla.

Loomulikult on need kontekstist välja rebitud värvikamad lood. Oti sõnul on raamatus palju karme ja dramaatilisi meenutusi. Nii mõnigi kord tundis ta neist juhtumitest pajatades piinlikkust, ent siira inimesena ei tahtnud midagi varjama hakata. Nii saab lugeja aimu, et ühegi tippsportlase teekond tippu pole sirge. Ikka tehakse vigu, millest hiljem õpitakse.

Kellele pakuvad huvi nii Oti sportlikud kordaminekud kui ka lahedad seiklused laias maailmas, need saavad osta raamatu ja kõigest juba täpsemalt lugeda. Teoses on juttu ka Oti kahest karile jooksnud abielust, laste kasvatamisest ja loomulikult kulturismist.