Indrek Tobreluts ja tema kuulus vunts laskesuusakoondise hooajaeelsel pressikonverentsil. Tänaseks on mehe ninaalune puhas. Foto: Alar Truu
Spordiblogi
4. detsember 2017, 00:05

Mart Treial | Vunts on aetud, vohagu vunts!

Kas vuntsijuttu sai liiga palju? Piisavalt? Või hoopis vähe? Olen kuulnud arvamusi seinast seina.

Indrek Tobrelutsu vunts sai kuulsaks 24. novembril, kui ta tõotas žiletti mitte enne Eesti laskesuusakoondise esimest MK-punkti kätte võtta. Nüüd on see minevik. Karvad kadusid lasketreeneri nina alt Johanna Talihärma suureks rõõmuks õige ruttu, sest Rene Zahkna saavutas laupäeval Östersundi sprindis 34. koha ja teenis seitse silma.

Möödunud sügisel lubas Team Haanja treener Anti Saarepuu, et kasvatab habet kuni hoolealuste esimeste MK-punktideni. Ka Saarepuu parral polnud tänu suusatajate edule pikka pidu. Juhus?

Esimese hooga meenuvad kodumaalt veel jalgpallitreeneri Igor Prinsi paljas peanupp (nullis juuksed, sest Nõmme Kalju võitis Meistrite liiga eelringis Helsingi JK-d) ning käsipallur Mait Patraili ürgne välimus (vandus endale 2014 sügisel, et ei aja habet ega lõika juukseid enne, kui on vigastuspausilt naasnud - juuksurikülastuseni kulus seitse kuud). 

Ühe veidra lubaduse tagajärgi nägime ka reedel Östersundis naislaskesuusatajate 7,5 km sprindivõistluse ajal, kus Slovakkia koondise treener Anna Murinova jälgis oma hoolealuste sooritust värvikireva parukaga. Miks? Sest ta oli Paulina Fialkovale lubanud nii talitada, kui too lõpetab kaks päeva varem toimunud individuaaldistantsi esikuuikus (Fialkova tuli viiendaks). Pöial püsti, nagu tänapäeval kombeks.

Nii Murinova kui ka Tobrelutsu, Saarepuu, Prinsi, Patraili ja kõigi teiste sportlaste-treenerite suunas, kes aeg-ajalt higist argipäeva lõbusamaks muudavad. Kas säärased ettevõtmised õõnestavad spordi tõsiseltvõetavust? Kindlasti mitte! 

Jah, sport kui kehakultuur, enese füüsiline arendamine ja inimvõimete piiride kompamine jäävad naljast kaugele kui Ida-Virumaa mured Toompealt. Aga see ei tähenda, et atleedid peaksid vabal ajal olema kivinäoga nagu riigisaladuse varjajad. Vastupidi. Tippsport on olemuselt meelelahutus. Etendus, kui soovite. Vahega, et puudub kokkulepitud stsenaarium. Rõõm, valu, pisarad ja draama. Need on osa spordist ja ka elust. Nagu ka huumor. Kusjuures hea nali mõjub raskel momendil legaalse dopinguna. Kui ei usu, küsige mõnelt ajateenistuse läbinult.

Niisiis Tobrelutsu vuntsid. Kas lihtsalt jutuks hea või reaalne motivaator? Vuntsihävitaja Zahkna lausus pärast sprinti ERRile, et teda need ei motiveerinud. „Minu pärast las vohab!“ lisas ta lõbusalt. Vaevalt teisigi treeneri välimus kiiremini suusatama või täpsemini laskma kannustas. Usutavasti polnud see ka aktsiooni tagamõte.

Pigem toimisid vuntsid tasuta PR-kampaaniana. Nagu näha, tekitas too lubadus spordimeedias rohkem elevust kui harilik hooajaeelne pressikonverents. Liiatigi oli hiljem vuntsi pinnalt pisut lustlikum ka laias laastus ebaõnnestunud võistlustest rääkida. Jäämurdja, või nii. Muidugi kui vunts oleks punktipõua tõttu kevadeni mühanud, oleks jutt hoopis teine. Aga õnneks me ei pea sel teemal spekuleerima, sest punktid on kotis ja Tobrelutsu ninahabe selleks korraks minevik.   

Siinkohal julgustan kõiki sportlasi-treenereid puhuti vahvaid kihlvedusid sõlmima ja neid ka spordisõpradega jagama. Sest nagu öeldakse, pulli peab saama!