Olümpiavõitja Pikkuus: mis see eluke ikka veereb, kui käia ei saa (2)

„Mind on kutsutud Venemaale: „Tule meie juurde ravile ja elama!“ Aga mul pole kunagi sellist plaani olnud. Süda ei luba, sest nad tahavad ju antipropagandat teha,“ ütleb 1976. aastal Nõukogude Liidu koondisega jalgrattasõidu meeskondlikuks olümpiavõitjaks kroonitud Aavo Pikkuus.

63aastane mees võitleb juba pikka aega ajukasvajaga ja tunnistab, et tervis pole viimasel ajal paremaks läinud. „Vorm on väga kehv. Mis see eluke ikka veereb, kui käia ei saa,“ tunnistab ta. Tõsi, legendi samm on raske, kuid siiski saabub ta „Eesti Dünamo ajalugu: 1. raamat“ esitlusele omal jalal. Muljete vahetamiseks tal energiat jagub – kõik endised dünamolased naudivad teineteise seltskonda ja meenutavad vanu häid aegu.

Pikkuusi ravi on kallis ning omal ajal müüs ta raha saamiseks maha ka olümpiamedali, lisaks on abikäe ulatanud sõbrad Venemaalt. Peagi on oodata veidi paremaid aegu, sest Riigikogus võeti novembri keskpaigas vastu seadus, mis seob olümpiavõitjatele mõeldud toetuse koefitsiendi Eesti keskmise palgaga. Igakuise toetuse suuruseks hakkab olema eelmise kalendriaasta kolmanda kvartali Eesti keskmine brutokuupalk.