Foto: PantherMedia / Scanpix
Liigume
8. detsember 2017, 09:00

Blogija: tihedama JOOKSUSAMMU jahil

Eile oli selline trenn, kus arvestuslikult läheb kirja 30 minutit jooksu mägedes. Sellele eelnes 10-15 minutit soojendust ja 40 minutit lõdvestust ja venitusi. Tundub lihtne eks?

Aga kui eesmärk on saada sammutihedus 90 peale st 180 sammu minutis? Seadistasin kella, et näeksin koguaeg kandentsi. Soojendus tehtud ja hakkan jälgima sammutihedust. Otsustasin kogu trenni teha Jüris kelgumäe ümber. Endiselt pole siin vahepeal kuskilt mägesid juurde kasvanud. Seega sai siis kelgumäge igast küljest äestatud. Ikka väikese sammuga üles ja veel tillukesemaga alla ja nii igast küljest. Siis lähedal väike tiir ja järgmist pidi mäest üles ja nii kõik see 30 minutit.

Kogu selle juures läks mu tuju järjest nirumaks. Sammutihedus seisab endiselt seal 76-78 juures. Nagu pergele! Ühekorra sain 92 peale. Siis kui mäest alla jooksin ja käsi lihtsalt liiga palju vehkisin. Kõrvaltvaatajale võis ilmselt mulje jääda, et üritan hoogu võtta ja õhku tõusta. Aga see kuradima tihedus??? Ma põhimõtteliselt tipin ja ikka on vähe? Mis värk sellega on?

Mu tuju läks järjest ja järjest halvemaks ja sammutihedus ei paranenud püüdlustest hoolimata mitte grammigi. Lõpuks tahtsin juba kellelegi väga väga halvasti öelda või kedagi lüüa. Aga läheduses kedagi polnud ja keegi mulle midagi teinud ka polnud, et mu frustratsiooni ja abituse viha ära teenida. Ausalt, ma tahtsin suurest vihast lihtsalt röökida keset lumesadu. Kohe kui 30 minutit täis sai, panin kella kinni ja seisin keset metsa ning hingasin sügavalt ja üritasin enda ärritunud meelt rahustada ja siis ma märkasin…

Märkasin seda, mis suures püüdlikkuse trennituhinas nägemata jäi. See mõnus külmakraad, see paks lumi mis sadas, see lumi, mis mu jalge all lihtsalt nii fantastiliselt krudises. See, et väljas polnud tuuleiiligi ja lumi lihtsalt vaikselt keerles lampide valguses. See kõik oli nagu tõeline talvevõlumaa, tekkis tunne nagu oleksin klaaspalli sees, kus lumi igavesti sajab. Hingasin sügavalt sisse ja otsustasin, et tegelen teinekord selle sammutihedusega edasi. Äkki ma oma pikkade koibadega polegi suuteline nii tiheda sammuga jooksma? Otsustasin, et naudin sellest ilmast viimast.

Väisasin ennast staadionile ja tegin väga korraliku ÜKE. Stiilis üks ots põlvetõsteid ja tagasi alguspaika kõndides vahtisin lihtsalt lummatult taevast nagu väike laps ja vaikselt hakkas jõulutunne hinge pugema. Niii mega paks ja mõnus lumesadu oli. Lõpuks tulin trennist ära endorfiinid möllamas ja tuju lihtsalt taevalik. Korralik trenn sai tehtud, hoolimata sellest pagana sammutihedusest. Vot, sellised trennid on vahepeal.

Loe Regiina trenniblogi https://regiinatrennijutud.wordpress.com/.