Suusahüppaja Artti Aigro MK-seiklused: kurvast telefoninäppijast elu esimesele lõppvõistlusele (1)
Reede pärastlõunal oli Aigro meel kurb. Suure mäe kvalifikatsioon pidi õige varsti algama, kuid tema istus teksapükstes ja näppis nukra näoga oma telefoni. Tal polnud suuski ega muud varustust, sest need ei jõudnud lennukile.
„Lendasime eile (neljapäeval - M.T.) Amsterdami kaudu Stuttgarti, aga [Tallinna] lennuk jäi Amsterdami hiljaks,“ selgitas treener Hillar Hein reedel. „Jõudsime jooksuga jätkulennule, pagas jäi loomulikult maha. Lubati eilse päeva jooksul [ära tuua], aga seda tegelikult ei juhtunudki. Jäime kõigest ilma. Suusad, kotid... Tulime käsipagasiga, kus olid arvuti ja kaamera. Täna olime mäel turistid teksapükstega.“
Küllap hakkas ilmataadil Aigrost kahju, et ta otsustas Edela-Saksamaal säärase marutuule valla päästa, mis lükkas kvalifikatsiooni päeva võrra edasi. „Siis läks tuju paremaks,“ ütleb Aigro tagantjärele. „Mõtlesin, et varustus ikka jõuab.“
Kuigi lennujaamast lubati maad ja ilmad kokku, taaskohtus Aigro oma suuskadega alles laupäeval tunnike enne hotellist hüppemäele lahkumist. Kogu selle taustal võib öelda, et kvalifikatsiooni 125 meetrit, 40. koht ja elu teisel MK-l kindel lõppvõistlusele pääsemine näitab noore mehe sisu.
„Kindlasti!“ nõustub endine suusahüppaja Kaarel Nurmsalu. „Kui ta sellises olukorras oma soorituse ära teeb, see näitab, et tal on katuse all kõik korras. Teisalt jube hea, et pagas jääb hiljaks kohe esimestel etappidel, kool on selle võrra parem.“
„Õnneks on Artti selline tüüp, et kui saab suusad alla, läheb nägu jälle naerule,“ teab treener Hein.
„Just. Üritasin rahulikuks jääda,“ lisab Aigro. „Loodame, et seda jama enam ei kordu ja saab edaspidi ainult võistlustele mõtelda.“
Ka treener Silver Eljand, kes on Aigrot treeninud ajast, mil viimane oli 4aastane poisiklutt, märgib, et Artti pole põdeja tüüp. „Veel paar aastat tagasi oli nii- ja naapidi, aga nüüd on ta kaunis rahulik.“
Tõsi, eilsel lõppvõistlusel said pinged Aigrost pisut võitu. Ilm oli Titisee-Neustadtis nõnda kehv, et korraldajad lükkasid algusaega korduvalt edasi. Esimene mees tuhises lõpuks kella 16.30 asemel tornist alla kell 18. Proovi- ja teine hüppevoor jäeti sootuks ära.
„See pani pinged rohkem peale, pidi kohe ennast kokku võtma ja hea hüppe tegema. Seda kahjuks ei tulnud. Päevad ei ole vennad,“ nendib Aigro emotsioonide rohke ja õpetliku nädalavahetuse lõpetuseks.
84,5 meetrit oli lõppvõistluse konkurentsitult lühim lend, mis tähendab, et Aigro võtab lisaks hulgale kogemustele Saksamaalt kaasa 50. koha. „Õnneks on meil võistlusi hästi palju,“ lausub Hein. „Ei ole nagu kümnevõistlus, et kui üks start ebaõnnestus, siis on pool hooaeg nurjunud.“
Kuigi jutt käib täiskasvanute MK-etapist, kuulub Aigro veel järgmiselgi aastal juunioride sekka. Tema tänavune fookus on jaanuari lõpus toimuval juunioride MMil. Olümpiamängud on boonus, ütleb Eljand.
Ja lisab: „Artti aeg on tulevik. Teades tema režiimihoidmist... 18aastane võib ju kõik kohad läbi käia, ma ei keela, aga ta pole elupõletaja tüüp. Tööeetika on tal tipp-topp.“
Aigrost kui tulevikutegijast kirjutati pikki artikleid juba siis, kui ta 12aastasena Otepää SK koosseisus koos Jaan Jürise ja Karl-August Tiirmaaga meeskondlikuks Eesti meistriks tuli. „See oleks suurepärane, kui meil oleks mees, kes teeb väga häid hüppeid,“ lausub Nurmsalu.
„Füüsilised eeldused on tal olemas - kerge ja lühike kutt. Ta on algusest peale näidanud, et oskab hästi hüpata, omab julgust ja koordinatsiooni, mis on väga oluline. Aga kindlasti on tal vaja saada iseseisvamaks. Kui ta hakkab ise rohkem enda sooritust, ka varustuse poolt, analüüsima, siis on potentsiaal väga suur.“
***
Kommentaarid