Kas nädalavahetusel 1500 meetri kiiruisutamises maailmarekordi 1.41,02ni viinud Deniss Juskov pääseb nooruse lollusele vaatamata taliolümpiale? (USA TODAY/SCANPIX)

 Läinud nädala tähtsaim spordiuudis ei tulnud kahjuks mõnelt võistluselt, vaid kabinetivaikusest. Rahvusvaheline olümpiakomitee otsustas Venemaa olümpiakomitee ajutiselt diskvalifitseerida, mis tähendab, et PyeongChangi taliolümpial ei näe ametlikult Venemaa lippu ega kuule selle riigi hümni. Küll saavad dopingupuhtad Venemaa sportlased teatud tingimuste täitmisel mängudel osaleda.

ROK ehitas kiriku enam-vähem keset küla, kuid iga otsus toob alati kaasa olukorra, kus see ühel või teisel põhjusel kellelegi ei meeldi. Nii nüüdki, kus idanaabri juures tõusis loomulikult protestihääli lipu ja hümni elimineerimise tõttu, mujal maailmas aga nõudsid käremeelsemad tegelased Vene sportlaste täielikku mängudelt kõrvale jätmist. Terve mõistuse seisukohalt lähtudes jõudis ROK aga mõistliku otsuseni, ning paremani kui enne 2016. aasta Rio olümpiat.

Rio suvemängude eel jäeti otsustamisõigus mäletatavasti spordialaliitude õlgadele. Kergejõustik talitas sarnaselt ROKi praeguse lähenemisega ehk põhimõtteliselt diskvalifitseeris Venemaa alaliidu. Ülemaailmses ulatuses säärast söakust polnud ning Venemaa kui riik noppis Riost ikkagi üle 50 medali. Nüüd Koreas niisugust asja ei juhtu ning nende mängude tulemuste- ega medalitabelist Venemaad ei leia.

Riiklikult toetatud ja mahitatud dopingusüsteem väärib säärast palka. Samas jääb alles inimlik lähenemine – kui sportlane ikka pole elu jooksul ühtegi positiivset proovi andnud, on viimase olümpiatsükli jooksul olnud dopinguküttide raudses haardes ega ole vahele jäänud, pääseb ta mängudele. PyeongChangis pole Venemaal enam riiklikku võimalust dopinguproove vahetada.

Tahaks loota, et praegune olukord, kus riigi olümpiakomitee diskvalifitseeritakse ajutiselt, aga kõiki sportlasi mitte, avab lõpuks idanaabri silmad. On selge, et samal viisil enam jätkata ei saa. On muidugi huvitav näha, kuidas hakkavad Vene telekanalid näitama autasustamisi juhul, kui keegi omadest võidab. Kui masti tõuseb olümpialipp ning oma Nõukogude ajast pärit võimsa marsi asemel mängitakse olümpiahümni. Ega see neile meeldiv ole, kas ülekanne lõpetatakse/katkestatakse selleks hetkeks? Mõnigi kodanik tunneb ilmselt häbi, aga kas nende seas on ka niiditõmbajad?

Loodetavasti on. Loodetavasti piisab Venemaale taliolümpiast, et rohkem ei taheta säärast häbistamist üle elada. 2020. aastal ootavad Tokyos ees järgmised suvemängud, ning pole usutav, et keegi Venemaa juhtkonnast sportlaste ja lihtsate kodanikeni välja tahaks ka pärast seda näha medalitabelit, kus nende riiki lihtsalt ei eksisteeri.

Mõneti märgiline on asjaolu, et paljud sportlased on suhtunud ROKi otsusesse poliitikutest oluliselt rahulikumalt. Nenditi, et kui otsus on niisugune, siis on, ja mängime parajasti kehtivate reeglite järgi. Mõnigi hääl, ka sportlaste seast, nõudis boikotti, kuid enamus on selle vastu. Ka president Vladimir Putin andis kiire sõnumi, et PyeongChangi mänge ei boikoteerita.

See annab võimaluse näha mängudel näiteks Venemaa hokikoondist. Leidub ka neid, kes juba valmistavad ette pabereid rahvusvahelise arbitraaži CAS tarbeks. Näiteks nädalavahetusel Salt Lake Citys 1500 meetri kiiruisutamises maailmarekordi püstitanud Deniss Juskov jäi ligi kümme aastat tagasi vahele marihuaana tarvitamisega. Koreasse ei tohiks sõita ükski kunagi dopinguga vahele jäänu, kuid venelased loodavad, et nooruse lollusega hakkama saanud Juskovile tehakse erand.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Silja Ratt
Telefon 51993733
silja.ratt@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis