Mart Treial | Aeg lõpetada suusatajate naeruvääristamine! (15)

Tänaseks peaks kriitikute suu vatist pungil olema. Kolm MK-etappi, kolm eestlast esimese 15 hulgas. Mitte hädavaevu viimastel punktikohtadel (kuigi ka see oleks viimaste aastate taustal hea), vaid esimese 15 hulgas. Mitte ainult sprinter Marko Kilp, vaid kolm erinevat Team Haanja meest. 

Vahemärkus: viimati kogeti Eestimaal nii suurt edu hooajal 2011/12, mil sprinterid Peeter Kümmel, Timo Simonlatser ja Siim Sellis kamba peale kuus korda 15 sekka murdsid.

Kilp oli Ruka klassikasprindis 11., Raido Ränkel samas 15. ja Karel Tammjärv Davosi 15 km vabatehnikas 13. Kusjuures kõik tegid elu parima tulemuse. Tõepoolest, suurepärane hooaja algus, nagu treener Anti Saarepuu eile kuulutas.

Oot-oot, mis suurepärane? Kilp ja Ränkel ei pääsenud Lillehammeris ega Davosis veerandfinaaligi. Tammjärvgi oli esimest korda punktidel. Tõsi. Aga arvestagem tausta. Kas keegi julenuks hooaja eel kõva häälega välja öelda kolm Eesti nime, kes suusatavad tänavu maailma eliidis 15 sekka? Vaevalt küll! Saati siis hooaja nõnda varajases faasis.

Pealegi, Davosi ebaedu on lihtne põhjendada: Kilp ja Ränkel tegid enne Šveitsi etappi tugevaid mahutrenne eesmärgiga olla taas löögihoos 30. detsembril algaval Tour de Skil. Davos oli lihtsalt osa ettevalmistusest.

Ja kel vähe pikem mälu, teab, et Lillehammeris jäi Kilp esimesena kohasõitude ukse taha. Puudu jäi 0,83 sekundit. Ränkelil umbes 1,5 jagu rohkem. Midagi pole teha, konkurents on karm ja tol päeval olid jõuvahekorrad sellised. Stardis oli 79 meest, kellest vähemalt 50 on võimelised heal päeval veerandfinaali jõudma. Lisaks ei tasu unustada, et eestlaste (inim)ressurss ei kannata praeguste tippriikidega võrdlust.

Ehk siis meite mehed on pigem ühekordsed sähvatajad? Võib-olla. Kevadel oleme targemad. Aga esimesed kolm etappi annavad alust loota, et punktikohti tuleb veelgi. Kas just sama vingeid tulemusi, ent midagi ikka.

Tegelikult jäi Tammjärvgi ju Ruka 15 km klassikas 30. mehest vaid 3,6 sekundiga maha. Jääb üle ainult spekuleerida, kas ta oleks järgmise päeva 15 km vabatehnika jälitussõidus punktisaajate sekka kerkinud, kui tervis poleks teda hotellituppa jätnud.

Olgu järgmiste sõitudega, kuidas on, aga vähemalt nimetatud trio on tõestanud, et enne starti ei tasu neid kindlasti maha kanda. Kui kõik (enesetunne, lihaste seisund, suusad) klapib, on kodumaistel ajakirjanikel taas põhjust caps lock sisse lülitada. Isegi kui tuleb ebaõnnestumine, säilib lootus ja teadmine, et järgmine kord võib taas näkata. 

Ja mis kõige tähtsam, säärased õnnestumised süstivad meestesse eneseusku. Täpsemini kogu tiimile, sest kui trennikaaslane suudab end pildile sõita, siis miks ei võiks minagi seda suuta? 

Loodetavasti on tänavused tulemused nii suusaliidu juhtkonnale kui ka Eesti spordisõbrale tõestanud, et Team Haanja pole pelgalt punt suusaturistidest jutumehi, vaid neid võib südamerahuga isamaa eest rajale saata. Alati saab paremini, aga protokoll ei valeta, midagi tehakse seal tiimis igatahes õigesti.