Suri 1960ndatel Põhja-Koreasse põgenenud Ameerika sõdur (1)

Charles Jenkinsi elu oli pehmelt öeldes erakordne. 24-aastaselt üle Korea piiri põgenenud noorukist sai sõjavang-filmistaar ning ta kohtus vanglas ka oma jaapanlannast abikaasaga. Miks ta üldse ära jooksis ja miks küll ometi Põhja-Koreasse?

Charles ei põgenenud üksinda. Temaga koos ruttasid 1965. aastal üle demilitariseeritud tsooni piiri veel kolm sõdurit. Nad kartsid, et nende ohtlik amet võib tähendada surma ning veelgi enam kartsid nad ümberasumist Vietnami. Plaan oli järgmine: kui Põhja-Koreas ollakse, siis otsitakse üles Vene saatkond, palutakse seal asüüli ning lõpuks korraldatakse ära vangide vahetus, mille käigus poisid kenasti USA-sse jõuavad.

„Kui ma nüüd selle peale mõtlen, siis ma olin ikka lollpea,“ rääkis Charles 2005. aasta intervjuus. „Kui jumal on olemas, siis aitas tema mind sellest kõigest läbi.“ Nimelt ei olnud Venemaal mingit huvi, õieti isegi mingit võimalustki ameeriklastele varjupaika anda. Põhja-Korea võttis sõdurid hoopiski vangi.

Vangis olles pidid mehed pähe õppima Kim Il-sungi tsitaate, nad tegid tõlketöid ja õpetasid põhjakorealastele inglise keelt. Charles rääkis, kuidas valvurid neid sageli peksid, meditsiinilised protseduurid olid sageli liiga brutaalsed või üldse ebavajalikud. Muu hulgas lõigati tema USA sõjaväe embleemiga tätoveering ta nahalt ära ilma tuimestuseta.

Omaette ooper oli meeste filmikarjäär. Ehkki nad jäid vangideks, olid nad ideaalsed näitlejad Põhja-Korea propagandafilmides. Mõistagi polnud ükski nende tegelaskuju kangelaslik või romantiline - nende rolliks oli eranditult vaid jänki kõrilõikajate esitamine.

Üks valguskiir vangistusperioodil oli Hitomi Soga, röövitud jaapanlanna, kes pidi Põhja-Korea spioonidele jaapani keelt õpetama. 1980. aastal kolisid vangistajad mehe ja naise ühte kongi. Kahe nädala pärast sunniti neid abielluma. Ehkki nad esiti üksteist õieti ei tundnudki, hakkas mõne aja pärast nende vahel kasvama ka armastus. Ennekõike muidugi vastumeelsusest vangistajate suhtes.

Kahekesi koos elades olid nende tingimused suhteliselt elamisväärsed ja paaril sündis ka kaks tütart. 2002. aastal lubas Põhja-Korea Hitomil koju minna, kaks aastat hiljem järgnes koos tütardega talle ka Charles. Perekonna taasühinemine toimus Jaapani meedia valvsa pilgu all, kes paarist omakorda väikestviisi näidisprojekti oli teinud.

Maailm, millest Charles oli aastakümneid eemal olnud, oli talle täiesti võõras. Oma kohtuotsust oodates (USA sõjavägi määras talle ülejooksmise eest lühiajalise sümboolse karistuse) kasutas ta esimest korda arvutit. Ta oli üllatunud, kui nägi, et USA sõjaväes teenivad aega naised ning et Ameerika tänavatel patrullivad mustanahalised politseinikud.

Neljast ülejooksikust oli Charles ainus, kes ei surnud Põhja-Koreas. Tema surma täpne põhjus on teadmata ning lesk Hitomi sõnul oli ta surm ootamatu, kuid on teada, et Põhja-Koreas läbi elatud meditsiiniline käpardlikkus jättis mehe tervisele püsiva jälje. Teda jäi elu lõpuni kummitama ka paranoia, et põhjakorealased leiavad tema ja ta pere üles ning hävitavad nad. „Põhja-Korea tahab mu surma,“ kinnitas ta selle aasta augustis.