Noored kogunevad. Nad on seda alati teinud. See on osa nende arengust. Nad saavad kokku, naeravad, mängivad, provotseerivad. Katsetavad meie piire. Häirivad inimeste rahu ja igapäevaelu. Noorte normaalset kasvamisprotsessi nimetatakse kahjuks tihti antisotsiaalseks käitumiseks. Nad on tüütud, valel ajal vales kohas ning neid on kogunenud rohkem kui kolm – ja seda peetakse tihti juba riskikäitumiseks. Tegelikult on tegu siiski noorte eakohase arenguetapiga.
Kui ühiskond seda osa inimese arengust ei aktsepteeri, seda halvustab või koguni karistab, tajuvad noored seda ebaõiglusena, mis soodustab agressiivsuse teket. Noored tahavad muuta seda tasakaalutust ja panevadki siis toime vägivallateo. See võib olla vandaalitsemine, auto lõhkumine või poes märatsemine. Vägivald võib rahuldada nende emotsionaalseid vajadusi ja panna nad arvama, et ta on saanud sellest mingit kasu. Osa noori, kes ei usalda teisi inimesi, käituvad sel viisil juba ennetavalt, enesekaitseks.
Noored on korduvalt välja toonud, et agressiivse käitumiseni võib viia ka igavus ja info puudus ning kaasamatus – käitutakse nii, sest midagi muud pole teha. Kindlasti on määrav ka grupikaaslaste surve. Keegi tuleb ideega lagedale ning nii minnaksegi kaasa, sest tahetakse grupis oma kohta hoida, olla osa sellest.
Kambaliikme probleemid algavad kodust
Iga inimene läbib oma elu jooksul erinevad etapid. Noorus on üleminekuiga lapseeast täiskasvanuikka. Füüsiliste muutuste kõrval tekib noorel soov eralduda vanematest, saavutada iseseisvus, eesmärgiga ehitada üles iseenda identiteet. Noore jaoks on ühest arengufaasist teise üleminek keeruline, selle juures tuleb teda toetada ning mõista, kuna sel hetkel on noor eriti haavatav välistele teguritele ja mõjudele.
17aastane noormees, kes mõtleb nelja aasta taguse olukorra peale, ütleb, et teda pani õigusrikkumisi sooritama kambavõim ja teiste noorte mõju, sest see tundus sel hetkel kõige olulisem. Selles grupis oli maailmapilt teistsugune, oldi pidevalt võitlusvalmis, ja arusaam sellest, mis on aktsepteeritav ja mis mitte, oli nihkes. Muutusi aitas tema käitumises esile kutsuda peamiselt üks inimene – tugiisik, kes jõudis tema ellu õigel hetkel ning oli poisile toeks grupist eraldumisel.
Ükski laps ei sünni siia ilma sildiga, et ta hakkab õigusrikkujaks. Tema käitumine on reageering sellele, mis on tema ümber toimunud või parasjagu toimub. Pigem on see märk täiskasvanutele ja ühiskonnale tervikuna, et midagi on korrast ära.
Uuringud on näidanud, et mida noorem on inimene, seda kergem on teda mõjutada ja suunata. Seetõttu on oluline selgitada alaealiste probleemide põhjused võimalikult varakult välja. Paraku on Eestis need võimalused üpriski piiratud. Uuest aastat kaovad alaealiste komisjonid, mille ülesanne on noorte mõjutamine, suunamine ja toetamine. Sellisel kujul oli see kindlasti ajale jalgu jäänud formaat, kuid teadmatus uue ees tekitab paljudes hirmu, sest vahendid mõjutustegevuseks kaovad ning seni pole veel kindlaid alternatiive asemele pakutud.
Oluline on kokku leppida, et ei ole probleemseid ega pahasid lapsi. On vaid need, kes tekitavad probleeme. Ja probleemid on meil, mitte neil, ning me peame tegelema nende tekkimise põhjustega. Küsimusega, miks nad niimoodi käituvad. See, miks noored hakkavad suitsetama, varastama või vandaalitsema, on tagajärg. Põhjus seisneb milleski muus. Selleks võib olla katkine perekond, lapsevanemate vähesed sotsiaalsed või vanemlikud oskused, nende liigne hõivatus, lastele liiga kõrgete nõudmiste esitamine, lapsevanema sõltuvusprobleemid, töötus, järeltulijate väärkohtlemine ja muud laste käitumist mõjutavad tegurid.
RuaCrew tegeles 13aastase noorega, kes oli kasvanud üles peamiselt vanavanematega. Ühel hetkel hakkasid vanemad tema elus taas rohkem figureerima, kuid noorel tekkis selle ja eelneva suhtes trots, mis viis selleni, et ta hakkas teiste omaealistega tänavatel aega veetma. Sealt edasi tulid mängu alkohol, uimastid, vargused ja vägivald.
12aastase tütarlapse, kes sattus sageli alaealiste komisjoni, kuna ei täitnud koolikohustust, puhul selgus, et ta veedab koos sõbrannadega aega vanemate noormeeste seltskonnas, kuigi peaks koolis või kodus olema. Psühholoogi juures nõustamisel käies tuli ilmsiks, et tüdruk on väärkohtlemist korduvalt pealt näinud ja seda ka kogenud.
Poiss oli lastekaitse vaateväljas olnud juba alates teisest eluaastast. Tema vanemad olid vägivaldsed alkohoolikud. Kümneid aastaid vanemad vennad olid mitu korda vanglas istunud. Kooliajal hakati lapsega toimuvat rohkem märkama: vigastused, kehv hügieen, alatoitumine, magamatus. Ta veetis suure osa oma elust kodust eemal. Soojemal ajal elas ja magas tänaval ja mahajäetud majades, kui läks külmaks, siis turvakodudes. Kuid ta polnud kodutu. Ta polnud ematu-isatu. Poiss suitsetas, tarvitas alkoholi, varastas, vandaalitses. Temast sai pedofiili ohver. Ta sattus RuaCrew vaatevälja, kui oli 13aastane ning saavutas hea kontakti tugiisikuga, kes on teda erinevatel eluperioodidel toetanud. Uskus temasse siis, kui ta kolmandat korda 9. klassi lõpetada proovis (mis ka õnnestus), toetas teda sõltuvusprobleemiga tegelemisel ning kui ta vanglakaristust kandis. Tugiisik on inimene, kes ei sildista noort, ei anna talle hinnanguid, vaid toetab tema soovi muutuda, asju paremaks teha ja heastada.
Neid lugusid ja näited on palju. Väga kerge on noori sildistada ning nende tegevusi lihtsalt hukka mõista, kuid nende noorte lood on keerulised, nende läbielamised on rasked. Nad vajavad välist toetust ja hinnanguvaba tagasisidet, suunamist ja sotsiaalsete oskuste arendamist/õpetamist. Nad vajavad armastust.
Ka tugiisik vajab tuge
Üks peamine murekoht on pädevate spetsialistide puudus. Töö riskikäitumisega noortega ja nende lähedastega on keeruline ning nõuab palju, toomata sageli kaasa tunnustust ja toetust, mis viib parimadki tegijad läbipõlemiseni. Lastekaitsetöötaja või koolitugispetsialist ei saa üksi mägesid liigutada, selleks on vaja koostööd – lapsevanemate, tugivõrgustiku ja loomulikult noore endaga. Kui viimane ei tunnista murekohta, on keeruline muutusi esile kutsuda. Aga mitte võimatu! Peame olema kindlad ja uskuma muutustesse, sest kui noor tajub meie käegalöömist, võib ka tema jõud kaduda.
Viimasel aastal on üha enam hakatud rääkima taastavast õigusest, mis on mõtteviis ja filosoofia konfliktide lahendamisel ning õigusemõistmisel. Teada on, et konflikt võib tuua ka hea tulemuse. Probleemseks peame sellist konflikti, mis on tekitanud kahju inimestele või loomadele.
Jaanus Kangur, kes sellel teemal MTÜ RuaCrew tulevasi tugiisikuid koolitas, on öelnud, et taastava õiguse eesmärk on konflikti tekitatud kahjude heastamine ja selle väljaselgitamisel kõikide osapoolte kaasamine, et taastada turvaline kogukond ja üldine rahu. Tundub lihtne. Aga kui kiiresti selline mõtteviis meie tõekspidamistesse ja tegemistesse jõuab? Tähtis on see, et taastavas õiguses on lahenduse leidmisse kaasatud nii kannatanu kui ka õigusrikkuja. Ja töös noortega on selline mõtteviis ja käitumine kindlasti tulemuslikum kui senised praktikad.
Väga oluline on konkreetse noore toetamiseks sobivate tugiteenuste kättesaadavu ja seda võimalikult tema lähedal. Lähenemiste ja teenuste tulemuslikkust peab järjepidevalt kaardistama ja hindama, et hoida ära olukord, kus lapsele tehakse kasu asemel hoopis kahju.
MTÜ RuaCrew on vabatahtlikkuse alusel tegutsev organisatsioon, mis tegeleb ennetustöö ja tugiteenuste pakkumisega riskikäitumisega noortele. MTÜ tegevust on võimalik toetada kandideerides vabatahtlikuks tugiisikuks, annetades alternatiivseid tegevusi pakkuvate asutuste vabapääsmeid või panustades noortega tegelevate vabaühenduste tegevusse rahaliselt.
Kommentaarid