Juhtkiri | Riigiametid maale iga hinna eest (14)

Kui maavanemate arvamusega, millised ametid võiksid piirkonnas enim tulu tuua, on arvestatud vähe ning väljaviidavaid töökohti hoolikalt kaardistanud riigiasutused on neilegi üllatuseks pandud fakti ette, et kolida tuleb kogu keskkontor, paistab, et plaani viiakse ellu vahendeid valimata. Vaevalt tervitavad kolimisplaani aga kõik need 1000 ametnikku, kelle seadmine valiku ette, kas kolida töökohaga kaasa või otsida uus amet, taandab neid pelgalt nuppudeks riigihalduse ministri mängulaual.

Võib arvata, et paljud otsustavadki, et seda mängu nad ei mängu – on ju minister Jaak Aab isegi öelnud, et ligi 75% töötajaist plaanitakse leida kohapealt. Õigemini ongi kolimisplaanist räägitud kui kompensatsioonimeetmest maakondadest juba kadunud keskvalitsuse töökohtadele – alates 2016. aastast on neid umbes 600, maavalitsuste kadumisega uuel aastal lisandub 150. Näis, kas koondatute kompetents vastab aga just koju kätte toodavale tööle või tuleb kokkuvõttes inimesi juurde värvata.

Ilusat juttu, et riik peab igal pool kohal olema, lörtsib aga tõsiasi, et tegelikkuses on mõtestatud tegevuse asemel mindud eelkõige lihtsama vastupanu teed – või kuidas teisiti seletada tõsiasja, et teisel kohal Ida-Virumaa järel plaanitakse enim töökohti viia Tartusse, kus riigipalgaliste töötajate osakaal on niigi üsna suur. Käputäitest üle ülejäänud Eesti jaotuvatest kõrgepalgalistest ametnikest aga vaevalt piisab, et piirkonna üldisele arengule jäädavat jälge jätta. Kas 1000 ametikohaga seati latt hoopis liiga madalale?

Suurim probleem näib aga olevat, et kolimiskavatsusega alustati valest otsast. Pigem tulnuks riigipalgalistelt küsida, millises keskkonnas nad soovivad näiteks viie aasta pärast elada, ja veelgi olulisem – mis neid selles takistab. Kui vastuseks on töökohast ilmajäämine, tuleb põhjusi otsida eelkõige oskamatuses luua võimalusi kaugtööks kui inimeste tahtmatuses elada väljaspool Tallinna. Iseasi, kas riik peaks jõuga sekkuma.