Andres Anvelt | Suuname piirkonnapolitseinikele lisajõudusid appi (34)

Kindlasti on omakorda erinevused nii-öelda linna ja maa piirkonnapolitseiniku vahel. Esimesel juhul on anonüümsust tunduvalt rohkem. Maal seevastu on tavaliselt üüratud vahemaad, mille läbimine võib tööpäeva tükkideks lammutada. Igal juhul on piirkonnapolitseinikul vastutust oma inimeste ees väga palju, kuid samas teenib ta kogukonnas tubli töösse suhtumise juures sügava lugupidamise. Teistsuguse suhtumisega sellel tööl kaua ei püsigi. Kogukond on nagu organism, kui omaks ei võta, siis lükkab siirdatud organi eemale.

Ennetustöö on oluline

Viimasel aastakümnel, kui masu meie majandust laastas, tõmmati ka politseis kohti koomale. Kahjuks tabas vähendamislaine ka piirkonnapolitseinikke ja seda just ennetustöö arvelt. Põhjused olid kriisi vaates ka arusaadavad. Ükski poliitik ei teeks ju koondamisi reageerimise arvelt ehk sealt, mida inimesed eelkõige hindavad: kohalolekut ja kiirust. Ennetustöö aga jääb igapäevauudistes varju, kuna tegeletakse ju eelkõige inimestega, kes suuresti elu hammasrataste vahele sattunud või ise asunud. Sealt jõuavad uudised avalikkuse ette kahjuks ainult siis, kui toimunud on traagiline sündmus. Sellest aga, et kümned kui mitte sajad tragöödiad olemata jäävad, me enamasti teada ei saagi.

Kui vaatame otsa kümnekonna aasta vanusele kuritegevuse statistikale ning võrdleme tänasega, siis on näha, et kuritegevuse näitajad on mitmekordselt vähenenud. Kriminoloogidele meeldib muide alati riikide reaalkuritegevuse kujutamisel lähtuda tapmiste arvust, kuna nihe tegelikkusega on seal väike võrreldes näiteks vargustega. Nii on näiteks Eestis tapmiste arv 20 aasta jooksul vähenenud ligi 10 korda. Tapmiste ja mõrvade kõrghetk oli 1994. aastal, kui Eestis tapeti 426 inimest. 2016. aastal tapeti justiitsministeeriumi andmeil 30 inimest ja loodetavasti tapmiste arv väheneb tulevikus veelgi.

Nende numbrite taga on kriminaalpolitsei töö kõrval suur hulk tööd olnud just piirkonnapolitseiniku õlgadel. Suund, mis võeti 1990ndate lõpus nii-öelda kogukonnapolitsei poole, on ennast igati õigustanud. Selle tõttu on viimane aeg piirkonnapolitseinike tegevust taas turgutada ja neile lisajõudusid appi suunata. Praegu rõhub kitsikus just maapiirkondades, sest anonüümses linnakeskkonnas loodetakse eelkõige kiiresti reageerivale politseipatrullile. Kuigi ka linnas on piirkonnapolitseinikul  mängida oluline roll, siis maal on ta tihtipeale ainus vormikandja, kes kümnete kilomeetrite ulatuses rahvale riigi esindajana teada-tuntud on. Piirkonnapolitseinik on aga eriti nõutud olukorras, kus ligi pooled meie riigis toimuvates vägivallategudest on oma olemuselt lähisuhtevägivald. Piirkonnapolitseinik on nendel juhtudel just see kandev jõud, kes riskiperedega suhtleb, nendega toimetab ning vajadusel abijõud menetlusse kaasab, kui ennetus enam suuremat kahju ära hoida ei suuda.

Piirkonnapolitseinik igas omavalitsuses

Nii käivitamegi järgmisest aastast muude uute siseturvalisuse projektide hulgas uute piirkonnapolitseinike lisamise meie korrakaitsjate ridadesse. Kavas on suurendada piirkonnapolitseinike arvu 45 võrra ja seda eelkõige maapiirkondades. See tähendab, et hiljemalt 2018. aasta lõpuks on piirkonnapolitseinike arv kasvanud praegusele 126 ametnikult vähemalt 171 politseiametnikuni. Kui praegu on konstaableid keskmiselt üks 10 000 elaniku kohta, siis tulevikus on see näitaja ligikaudu üks 7900 elaniku kohta.

Oluline eesmärk on see, et peale haldusreformi oleks meil vähemalt üks riigi siseturvalisuse korraldaja ehk siis piirkonnapolitseinik igas omavalitsuses. Rõhutan, vähemalt üks, suuremates kindlasti rohkem. Politsei on oma plaanid teinud ja minister jaotuse kinnitatud.

Juba praegu võib öelda, et piirkonnapolitseinike värbamine on sujunud väga hästi ning enamus loodavatest ametikohtadest on kas täidetud või siis sõlmitud kokkulepped ametikohale asumiseks. Samas ootame endiselt politsei ridadesse mitte ainult politsei ettevalmistusega inimesi, vaid ka neid meie riigi kodanikke, kes on otsustanud või otsustamas ametielus uue lehekülje keerata ja miks mitte seda piirkonnapolitseinikuna teha. Peaasi on positiivne ellusuhtumine, ligimesearmastus, politseiteenistusse sobivus, politseitööks vajaliku koolituse anname omalt poolt. Just selleks tarbeks on Sisekaitseakadeemias käivitumas uus koolitusmoodul mingis muus valdkonnas varasemat haridust omavatele inimestele, millele politseiteadmised peale ehitatakse. Mõtlemisainet võiks kindlasti olla nendel tublidel omavalitsuse või maavalitsuste inimestel, kes peale haldusreformi uusi väljakutseid otsivad. Kes siis veel paremini kohalikku inimest tunneb kui kohalikud ise.

See, et piirkonnapolitseinikke hakkab rohkem olema, on nii mõneski kohas juba kired lõkkele löönud. Mööda Eestit ringi sõites ja projekti tutvustades on inimesed uut algatust üldiselt heade sõnadega vastu võtnud ja mõned lausa kandidaate pakkunud. Aga seda, et piirkonnapolitseinikud oma tööd hästi teevad, tõestab ka asjaolu, et nad nii mõnelgi pinnuks silmas on. Nii tuli ühe kohtumise järel üks kergelt svipsis härrasmees minu juurde ja teatas, et konstaablite juurde toomine küll hea mõte ei ole. Rääkis ka põhjenduseks kurva loo, kus tema oli naabrimehega, noh selle teiseltpoolt metsa Jaaguga, tead küll, rahulikult paar päeva jutti pidu pannud, kui konstaabel tuli ukse taha ja Jaagu koju viis. Selle moor oli näe lausa konstaablile kaevanud ja selle järgi saatnud. Oi küll see Jaak kodus sai! Pole vaja neid konstaableid juurde, ole meheks.