Jaak Valge | Vajame kooseluseaduse referendumit (7)

Seadus võeti parlamendis vastu 9. oktoobril 2014. aastal 40 häälega 38 vastu. Seejuures ei hääletanud ükski fraktsioon monoliitselt: puudujaid või mittehääletanuid oli kõigis rühmades. Seaduse § 26 kohaselt pidi kooseluseadus jõustuma 1. jaanuarist 2016 koos rakendusaktidega.

Õiguslik ebaselgus ja kulud ühiskonnale

Kuna rakendusaktide jõustamiseks tuleb muuta ka haldus- ja tsiviilkohtumenetluse ning kodakondsuse seadust, on nende vastuvõtmiseks nõutav riigikogu täiskoosseisu häälteenamus ehk 51 või enam häält. Eelmises riigikogus nii palju poolthääletajaid ei olnud. Olukord ei muutunud ka uute valimistega, või kui muutus, siis kooseluseaduse pooldajaid ei soosinud. Ka 2015. aasta kevadel kokku tulnud XIII riigikogu koosseisus puudus rakendusaktide vastuvõtmiseks vajalik täiskoosseisu häälteenamus.

Ent häälteenamust ei ole ka kooseluseaduse tühistamise pooldajatel. Eelmisel ja sellel aastal on parlament hääletanud kolmel korral tühistamise eelnõu menetlusest välja. Tulemuseks on õiguslik ebaselgus – eri juristid, ametnikud ja poliitikud tõlgendavad seadust erinevalt. Kooseluseadus justkui kehtib, ent ei kehti ka, sest selle rakendamine ei ole tagatud.

Kooseluseadus on kütnud ühiskonnas kirgi rohkem kui ükski teine iseseisvumise taastamise järgne õigusakt. Kuigi kooseluseaduse täies mahus jõustamine ega ka tühistamine ei tooks kaasa erilisi kulutusi, on kooseluseaduse menetlemine ja tõlgendamine muutnud selle Eesti kõigi aegade kalleimaks õigusaktiks. Riigikogu liikmed, ametnikud ja juristid on kulutanud tuhandeid tunde väärtuslikku tööaega ning maksumaksja raha, mida läheks hädasti vaja teiste küsimuste lahendamiseks. Kodanikuaktivistid on seaduse toetamiseks või laitmiseks kulutanud aega, raha ja närve. Kaotsi on läinud ka tohutul hulgal hindamatu väärtusega sotsiaalset kapitali ja poliitikute usalduskrediiti.

See veel ei tähenda, et küsimus oleks tähtsusetu, ja kahtlemata ei ole õige seostada kooseluseadust vaid nende inimestega, kes soovivad oma kooselu registreerida. Kooseluseadus polariseerib ühiskonda asjatult ka neis küsimustes, mis ei tohiks olla sellega seotud, nagu vene- ja läänemeelsus, globalism ja iseseisvusmeelsus. Praegu iseloomustab kooseluseadust paigaltammumine ja viljaka dialoogi puudumine. Edenemist pole ja lahendust ei paista ka tulevikus. 2019. aasta riigikogu valimistel võib kooseluseadus taas peateemaks kujunedes teised küsimused tagaplaanile suruda. Vaevalt see ühiskonna kui terviku huvidele vastab.

Enamuse arvamust on lihtsam aktsepteerida

Enne eelnõu teist lugemist oktoobris 2014 tegi IRLi fraktsioon ettepaneku panna seaduseelnõu rahvahääletusele. See aga jäi toona heaks kiitmata: poolt hääletas 35 ja vastu 42 saadikut. Sellistes küsimustes on referendumid mujal maailmas levinud praktika. Pärast IRLi ettepanekut ehk pärast 2014. aastat on neid Euroopas toimunud kolm – Slovakkias, Iirimaal ja Sloveenias, hiljuti ka Austraalias. Kõik nad on lõppenud eri tulemusega, ent küsimus on jõudnud selge lahenduseni. See ei tähenda, et olude ja hoiakute muutudes tuleks välistada teistsuguseid otsuseid ja uusi referendumeid.

Kooseluseaduse täies mahus kehtimapanemise või tühistamise küsimus ongi klassikaline referendumiküsimus. Esiteks on see väärtusotsus, mille puhul ei ole vajalikud erialateadmised. Teiseks on see küsimus, mille puhul ei lähe eraldusjoon erakondade ja erakonnapooldajate vahelt. Samas erakonnas ja erakonna pooldajate hulgas võib olla nii pooldajaid kui ka vastaseid. Eesti praeguse olukorra erijooneks, ning eriti tugevaks argumendiks referendumi korraldamise kasuks, on aga asjaolu, et parlament on jõudnud ummikusse, kust väljapääsu ei paista. Nii on rahvahääletuse vajadus praegu märksa selgem kui kolm aastat tagasi, kui IRL parlamendis referendumiettepaneku tegi. Demokraatlikus ühiskonnas on rahva hoiak ja tahe ning seadused poliitiliste lahenduste aluseks. Ühiskonda ei tohi põhimõtteliselt hoida eemal poliitiliste lahenduste leidmisest. Eriti neis küsimustes, kus kired on pikka aega üleval olnud ja kus rahvaesindajad pole suutnud kasvavat probleemi lahendada.

Meie kooseluseaduse referendum ei tähenda rahvahääletust samasooliste abielu, vaid konkreetse seaduse üle. Hääletusele pandav küsimus peaks olema sõnastatud piisavalt selgelt: üks vastus tähendaks kooseluseaduse rakendusaktide kehtestamise pooldamist (kehtestamist täies mahus) ja teine aga kooseluseaduse tühistamist. Loomulikult peaks küsimus olema täiesti neutraalne, mitte suunama vastajaid ühe või teise vastuse poole. Olgu siinkohal toodud näide (mis küll ei pruugi kaugeltki kõige parem olla): “Kas Teie olete kooseluseaduse ja kooseluseaduse rakendusaktide jõustamise poolt?” Vastusevariandid “jah”, “ei”.

Eesti vabariigi põhiseaduse § 56 kohaselt teostab kõrgeimat riigivõimu rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu nii riigikogu valimistega kui ka rahvahääletusega. Rahvas on saanud pärast iseseisvuse taastamist riigikogu valida seitsmel korral, rahvahääletustel osaleda aga vaid kahel korral. Riigikogu saab eelnõusid või muid riigielu küsimusi rahvahääletusele panna lihthäälteenamusega. Parlamendil ei ole kooseluseaduse rahvahääletusele panekuks juriidilisi piiranguid.

Rahvahääletuse korral – olgu tulemus üks või teine – saaks protsess aga ausa lõpu, lahendaks ummikseisu, vähendaks poliitika võõrandumist ja suurendaks ühiskonna sidusust. Vähemusse jäänud poolele on ühiskonna enamuse arvamuse aktsepteerimine alati poliitilise eliidi otsuse aktsepteerimisest kergem. Praeguse seisuga pole kumbki osapool nii ehk naa rahul.

Seega kaotada pole midagi. Küll aga on olemas konkreetne, olemuslikult demokraatlik võimalus ühiskonda ärevil hoidev probleem lahendada.