"Siis on ju väga hästi!" kõlas tiitlivõistlustelt 11 medalit toonud kergejõustiklase esimene kommentaar. "Kui lugu oleks lõppenud niisuguse kahtlusega, mis kaua õhus oli, mõjunuks see kogu Eesti spordile väga halvasti."
Kas Kanterit üllatas, et hämara juhtumi lahendamiseks kulus koguni neli aastat? "Mingisugune kahtlus pidi olema, vaevalt et see jant muidu nii kaua oleks kestnud," vastas ta. "Eks meie suusatajad ole oma lugudega puhta spordi ideaali kõvasti õõnestanud."
Kanter möönab, et pahatihti on positiivsed tulemused saavutatud juriidika tasandil. "Kui vaatame sarnaseid juhtumeid laiemalt, siis need võidud ongi tavalist juriidilist laadi. Näiteks Valgevene vasaraheitjad said oma dopinguloos juriidilise võidu, muid üleval olnud asju ümber ei lükatud."
Ehki Kristiina tunnistati puhtaks on see ainult juriidiline võit aga mitte tegelik võit. Ühesõnaga olid head advokaadid jne. jne.. Või nagu keegi poola suusataja:"hais jääb alles".
Kanterit ei huvita seejuures üldse miks keelduvad Wada ja Fis kommentaaridest ja selgitustest kuhu kadus see"paha"molekul, mis oli kogu süüdistuse alus ja millest nii palju on räägitud. Vaikus.
Asjaga seotud ametkonnad peavad andma selgitusi. See asi ei saa jääda ebamäärasesse seisu, kus pärast õigeksmõistvat otsust saab veel keegi õelda, et olgugi puhas jääb sulle hais ikkagi külge.