Urmas Paet rohingja põgenikest: see on genotsiid (41)

Rohingjasid Myanmaris (kasutusel olnud ka riiginimi Birma) nimetatakse sageli maailma kõige tagakiusatumaks vähemusrahvuseks. Islamiusku rohingjad on budistlike myanmarlaste silmis sissetungijad, sageli ei tunnistata neid üldse mingi rahvusena. Peamiselt Bangladeshi põgenenud räägivad nende vastu suunatud vägivallast, mahapõlenud taludest, vägistamistest ja muust räigest tagakiusamisest. Rohingjadel pole Myanmaris isegi mitte kodakonsust, vastsündinud rohingjale ei anta sünnitunnistustki.

„ÜRO inimõiguste ülemkomissar on nimetanud Myanmaris toimuvat õpikunäiteks etnilisest puhastusest, kuid vaadates toimuva praegusi mõõtmeid, on sellest kujunenud genotsiid,“ ei ilusta Urmas Paet olukorda Myanmaris.

Hästi, tunneme kaasa. Aga ilmselt tunneb lugeja huvi, kuidas mõjutab Kagu-Aasias kannatavate moslemite nigel olukord meid Eestis? Selgub, et ikkagi mõjutab. „Kasvab põgenikesurve Euroopale, suurenevad kulutused humanitaarabile, konfliktide mõju ulatub Euroopasse ka näiteks terroriaktide näol Euroopas,“ loetleb Paet vastuseks. Ta lisab ka, et mida rohkem on sääraseid konflikte, seda rohkem kulutavad riigid nii uutele sõja- kui humanitaarmissioonidele. Meeldib või mitte, Eesti ei ole enam maailmast isoleeritud ja kui mitte härda südame ajel, siis puhtpraktilistel põhjustel ja ohutusele mõeldes peame meiegi rohingjade ja teiste maailma hädaliste vastu huvi tundma.

Muide, Myanmari liider, riigikantsler (sisuliselt peaminister) Aung San Suu Kyi, kes on Nobeli rahupreemia laureaat, ei ole rohingjade suhtes midagi ette võtnud. Paet ei varja temast rääkides oma pettumust. Naine on Myanmari vabaduse sümbol, ise tagakiusatud ja aastakümneid koduarestis hoitud naine. Võiks arvata, et sellisel vabaduseihalejal ja -võitlejal jätkuks omaenda riigis elavatele inimestele pisutki kaastunnet? „Tema tegutsematus on suureks pettumuseks, eriti arvestades, et tegemist on inimesega, kes on varasemalt saanud nii Nobeli kui ka Sahharovi preemia. Põhjuseks on peamiselt soov oma positsiooni hoida,“ vastab Paet.

Paet ütles kõnes, et EL peab rohingjade kaitsmiseks Myanmari senisest rohkem survestama, muu hulgas kehtestama sanktsioonid inimõiguste rikkujate suhtes, laiendama kehtivat relvaembargot ning peatama Myanmari kaubandussoodustused ja ELi-Myanmari investeerimislepingu läbirääkimised. Samuti suurendama materiaalset panust rohingjadest põgenike abistamiseks.

Paet oli Euroopa Parlamendi rohingjade-vastast genotsiidi käsitleva resolutsiooni kaasautor. Resolutsioon võeti neljapäeval vastu.

Myanmari ja Bangladeshi vahel sõlmiti nüüd kokkulepe, mis peaks tagama viimastel aastatel Myanmarist Bangladeshi põgenenud rohingja pagulaste ohutu tagasipöördumise kodumaale. „Kuid arvestada tuleb märkust, et rohingja repatriante ei lasta tagasi oma küladesse, vaid majutatakse Myanmaris pagulaslaagritesse,“ selgitab Paet. „See tagasipöördumine ei tohi aga aset leida enne, kui kogu ala on ÜRO ja inimõigusorganisatsioonide missioonide vaatluse all, et vähendada võimalusi uueks vägivallaks.“ Vastasel juhul oleks põgenike jaoks „vihma käest räästa alla“-olukord, kus pagulaslaagrites lihtsalt jätkuks tapmine ja muud inimsusevastased kuriteod.

Paet rõhutab neil teemadel ka meediakajastuse tähtsust. Maailmas, kus kodudest põgenema sunnitud inimesi on üle 65 miljoni, ei saa unustada ühegi tagakiusatud või kodu kaotanud rahvuse kajastamist. See ei peaks kunagi mittepäevakajaline olema.