Urmas Sutrop, keeleteadlane: Eesti keele riigieksamite ümberkorraldamise algus ulatub juba aastate taha. Madis Kõiv on kirjutanud, et meie koolis õpetatakse kõik kirjanikeks. Ilmselt see nii ongi. Kirjandil on meie koolis ja varem keskkooli, nüüd gümnaasiumi lõpukirjandina erakordselt suur kaal. Teisalt on aga selgunud, et meie koolilõpetajad on küll treenitud teatud etteaimatavatel teemadel kirjutama, aga nad ei saa paljudest tekstidest aru. Noortel puudub funktsionaalne lugemisoskus.
Kui nüüd eksamil esitatakse loetu kohta küsimusi, et selgitada, kas õpilane sellest ka aru saab, siis peavad tema kirjalikud vastused olema arusaadavad. Jaan Undusk on juba kitsamas arutlusringis eksamikorra muutmise kohta toonud väga hea näite, mis juhtub, kui õigekiri käest lasta: „Lausetel „Üles puua, ei saa andestada“ ning „Üles puua ei saa, andestada“ ei ole Haridusministeeriumi järgi vahet“. Seega, õigekirjast võib sõltuda inimese elu.
Kui funktsionaalse lugemisosa arusaamist tõendavates vastustes õigekirja enam ei arvestata – pane kirja nagu tahad – siis on küll kuri karjas ning loodetud eesmärgid jäävad saavutamata. See annab noortele vale signaali, et õigekiri on vajalik ainult kirjandi kirjutamiseks, aga muidu pole seda vaja.
Ja kui eesti emakeelega lastelt enam õigekirja ei nõuta, siis küsivad vene emakeelega lapsed õigusega, aga miks meie peame eesti keele korralikult ära õppima? Kasu pole sellest kellelegi.
Põhjendus, et õpilane peab aru saama, mille eest teda hinnatakse, ja seepärast polevat lugemisoskuse hindamisel õigekirja vaja, on vassimine. Õpilane saab väga hästi aru, et õigekiri on vastamisel väga oluline, et hinnatakse tema loetust arusaamist läbi korrektselt kirja pandud vastuste.
Kommentaarid