"Hommikusöök staariga" - Erika Salumäe
Inimesed
15. detsember 2017, 12:36

HOMMIKUSÖÖK STAARIGA

VIDEOINTERVJUU | Erika Salumäe: olen andestanud kõigile, kes mulle haiget on teinud (210)

“Mu elu on ikka väga kirju olnud,” tõdeb olümpiavõitja Erika Salumäe (55), kes tuli üle hulga aja jõuludeks Eestisse. “Seitse aastat pole ma Eestis jõulusid pidanud. Aga siin on ikka see õige jõulutunne,” tõdeb Erika hilisel hommikusöögil õdusas Tallinna vanalinna restoranis Controvento, mis eesti keelde tõlgituna tähendab muuseas "vastutuult". 

Mis sind üle pika aja jõuludeks Eestisse toob?

Tegelikult tulin oma raamatu esitlusele. Tallinnas juba oli, ees ootavad esitlused Tartus ja Pärnus.

Ja kuidas su raamat on vastu võetud?

Tundub, et hästi. Näiteks üks tuttav, kes raamatu juba läbi luges, ütles, et nägi pärast unes, nagu oleks ta minuga edasi rääkinud. Mul vedas muidugi ka kirjutajaga, Signe Lahteiniga – ta kirjutaski nii, nagu ma rääkisin. Minu lausetega ja minu mõtetega. Midagi pole üle ega ära võetud, keegi pole oma sõnu juurde pannud ega oma lauseid üles ehitanud. Eelmises raamatus „Jääda ellu“ oli väga palju teistelt intervjuusid võetud, minu osa oli väike. Kuigi see praegunegi pole päris elulooraamat, pigem mälestusteraamat.

Läksite ikka sügavuti ka?

Ma arvan, et mitte ükski inimene ei pea olema päris avatud. Aga see raamat on nii palju avatud, kui ma pidasin vajalikuks ennast avada. Ja leian, et seda on piisavalt.

Sain aru, et tahtsid mingid asjad enda jaoks südamelt ära rääkida...

Selles mõttes on see õige, et tihtipeale, kui on raske, on kõige lihtsam: kirjuta see endast välja! Ma kirjutan Hispaanias väga palju. 

Pead päevikut? 

Põhimõtteliselt küll. Panen kirja ka need head mõtted, mis ma kuskilt – internetiavarustest või mõnest heast raamatust – leian. Interneti ja raamatute peale läheb mul päevas tunde! Ka see raamat on kirjutatud südamepõhjast ja selle mõttega, et tahaks midagi edasi anda. Mingi nõuande oma elust, mis on ikka väga kirju olnud.

HOMMIKUSÖÖK STAARIGA: Anu Saagim ja Erika Salumäe sõid koos hommikust restoranis Controvento  Foto: Stanislav Moshkov

Sinu elus on tõesti olnud kõrghetki, aga ka neid, kui oled nagu kaevu põhjas olnud, tavaline inimene ei elaks selliseid asju ülegi. Kuidas oled neist olukordadest välja tulnud? Kuidas elada üle reetmist, kuidas andestada?

Ma olen pidanud elus pidevalt andestama, et järgmisse etappi jõuda. Sa ei jõuagi järgmisse etappi, kui ei andesta! Kui ei andesta, kannad oma negatiivsust kogu aeg kaasas. Lõpuks satud auku ja ei saagi sealt enam välja. 

Kuidas sa sellega hakkama saad? Oled sa kunagi käinud psühholoogi juures või palunud abi väljastpoolt?

Ei! Psühholoogi juures pole ma kunagi käinud, pigem on mulle abiks olnud elutarkus, mis praegu minuga kaasas käib. Elukogemused. Ja nii palju, kui mind on treenitud kukkuma, olen end treeninud jälle tõusma.

Ütled ka sulle haiget teinud inimestele, et oled neile andestanud?

Sa ei pea nendega lävima ega neid endale ligigi laskma! Aga hinges tuleb ikkagi andestada. Eriti, kui mõni lähedane inimene haiget teeb – pigem tuleb mõista, et ta ongi selline. Õppige andestama ja leppige sellega, mis on!

Oled andestanud ka tütrele Sirlile? 

Ma ei olegi Sirli peale pahaseks saanud! Võin temaga rahulikult rääkida või kohvilauda istuda. Tean ka, et aprillis sünnib tal poeg. See kõik, mis on minu ja Sirli suhtes üles paisutatud… Mina olen tugev inimene, aga kahju on lastest! Nemad saavad kõige rohkem haiget. Aga tahan öelda, et meil omavahel on kõik hästi. Püüan nende ellu mitte sekkuda - kui nad tahavad, küll nad siis tulevad. Sirli on ju lõpuks ikkagi minu laps, hea tüdruk! Ja kui tal tuge on vaja, siis on tal ema olemas.

Aga ajakirja Kroonika vastu läksin kohtusse. Jaanuaris on kohus. Juba teist korda. Eelkõige ootan neilt vabandamist - vähemalt samas mahus ja samas tiraažis, kui ilmus see lugu , milles olid minu isiku suhtes väga rõvedad solvangud.

Makstakse sulle ka valuraha?

Midagi ehk makstakse, aga see polegi nii oluline.

Ajakirjandus on teie suhteid tütar Sirliga pikka aega lahanud. Kirjutati pikki asju, aga kui palju sinu käest midagi küsiti?

Ega ei küsitud, nii et polnud ka midagi vastata. Ja kui küsitakse midagi rumalat või midagi sellist, millele vastust polegi, oska vaikida! Kõige parem on minu jaoks olnud vaikus. Ära lihtsalt vastagi, küll tulevad uued teemad peale. Milleks veel hoogu juurde anda, et see lumepall üha suuremaks läheks?

Ajakirjanduses on juttu olnud ka sinu väidetavast alkoholilembusest. 

Huvitav, kust inimesed võtavad, mis lembused mul on? Elan ju üsna eraklikku elu. Ja kuidas ma siis nii heas vormis saaksin olla? Veini ei luba ma endale seejuures pea üldse. Mul on teatavad tervisehädad, mille puhul kääritatud asjad ei ole head.

Sul on siis ikkagi tervisega probleeme?

Hiljuti tehti mulle õlaoperatsioon. See on mul nii sodi, olen selle peale nii palju kukkunud, et päris terveks seda enam ei saagi. Ja kui ma ka praegu ütleksin, et kuskilt midagi ei valuta, siis valutab ikka küll. Aga sellega tuleb leppida. Olen kunagi, päris noorelt, ka infarkti üle elanud. Kokku olen läbinud 17 üldnarkoosiga operatsiooni. Ma ei saa käia sörkimas, ma ei saa rattaga sõita, aga hakkasin tegelema tervisliku toitumisega, mida ma uurin ja katsetan ning mille alal tuttavatelegi nõu annan. Olen sellele näpu andnud, kuid see on võtnud käe. Muuseas, liha ei söö ma juba kolm aastat. Aga ma ei ole vegan, söön näiteks mereande ja kala.

Püüan leida endale vähemalt kaheks tunniks päevas ka mingit füüsilist tegevust. Näiteks kuulub minu ellu igapäevane saun. Kodus Hispaanias on mul suur mullivann, kus samuti harjutusi teen.

Kuidas sa Hispaanias hakkama saad, mida seal teed?

Olümpiasportlasena sain ju juba 50aastaselt pensionile. Ja invapension on mul ka, olen n-ö grupi peal. Lisaks oli suureks abiks elutööpreemia. Majutusega ma enam ei tegele – sain äri ära proovida ja veendusin, et see ikkagi ei ole minu jaoks. Saan selletagi ilusti hakkama. 

Oled mõelnud ka tagasi Eestisse elama tulla? 

Ega Eesti mulle Hispaaniastki kaugeks jää ja oma sõpru näen rohkemgi, kui nägin Eestis elades. Eestis olles olid isegi naabrid palju kaugemal. Ja tervis oleks mul Eestis ilmselt palju sandim. Muuhulgas on Hispaanias toitki odavam, kuigi kokkuvõttes on elu Hispaanias kulutuste poolest võrreldav eluga Eestis. Väike auto on mul ka. Oma tulevikku näen hetkel jätkuvalt siiski Hispaanias.