Meenutan heldimusega 90ndaid ja selle sajandi algust, kui oli õnn ja rõõm kohtuda Siim Kallase, Märt Raski ja Rein Langiga. Põgusalt isegi Andrus Ansipiga. Vaatasin neile otsa – oli isegi natuke kõhe tunne –, sestap ei pööranud tähelepanu vestluspartneri viksitud kingade ja viigitud pükste vahelt paistvale sokivärvile.
Oh aegu ammuseid!
Olid ajad... Meeldigu meile nende raskekahurite poliitilised vaated või mitte, aga nad olid visionäärid! Eemalseisjana tundub, et Meelis Atonen ongi viimane mohikaanlane, tänapäeva härra Maurus, kel on visioon ja kes on hingelt mässaja. Aga temagi on suurest poliitikast juba kümmekond aastat eemal.
Nüüd? Kaine arvestus ja range distsipliin. Teisisõnu: keisri pidusöök või sandi õhtueine. Kärbeste (samuti broilerite) hingeelu ma muidugi ei tunne, aga oma suvistest kogemustest tean, et vähemasti tiivalised lendavad peolaual järelevalveta jäänud hea toidu peale hoobilt kohale. Nii juhtus ka Reformierakonnaga.
Oravapartei pika pingi juttu oleme kuulnud terve see sajand. Vanemad inimesed kindlasti mäletavad, kuidas 2001. aasta presidendivalimiste eel osalesid nn Tivoli tuuril Märt Rask, Toomas Savi ja Toomas Vilosius. Minu mäletamist mööda käisid läbi pool Eestit. Tulemus? Kolm punast nelki Mart Laari, Siim Kallase ja Toomas Hendrik Ilvese poolt Arnold Rüütlile. Ja rõdult kostev Rain Rosimannuse sisin: „Laske ennast maha!”
2016. aasta presidendikampaania ajal oli Reformierakonna pink taas pikk. Siim Kallas (1948) kõigepealt, siis Marina Kaljurand (1962) ja loomulikult ka nooruslik Urmas Paet (1974), kes oli 15 aasta jooksul täitnud ka teda kammitsenud viimase kandideerimise nõude – saanud 40 aastat vanaks. Terve eelmise aasta kevade – ja pool suve otsa! –, oli neil kolm väga kõva kandidaati. Aga kui saabus tibude lugemise aeg, selgus, et kakk ei salli pääsukest, nagu 90ndatel Tartu bändi Grendel segasevõitu laulus. Äraütlematagi oli selge, et vahepealsete aastate jooksul halliks kardinaliks ja Eesti üheks mõjuvõimsamaks meheks tituleeritud „tehniline töötaja” Rain Rosimannus juhtis taas vägesid. Resultaat? Parem ärme meenuta Reformierakonna tollase eestkõneleja praalimisi, kes nüüd on leidnud endale jõukohasema tegevusala ja toimetab rohkem külmkappide vahel. Istub Reformierakonna pikal pingil pingipoisina, teadmata, kas üldse veel kunagi väljakule pääseb.
Aga jõudkem tagasi praegusesse aega!
Aastatel 2001–2003 riiki valitsenud Siim Kallas jagab intervjuus tunnustussõnu ka oma mantlipärijale (eeldusel, et palitu on pärast Ansipit ja Rõivast ikka sama).
„Inimlikult on (Jüri Ratas – M. S.) hästi hakkama saanud. Suures plaanis... Demokraatia tingimustes on valitsuse kritiseerimine äärmiselt lihtne tegevus. Oleksin sellega väga ettevaatlik. Ühel hetkel oled ise valitsuses ja saad aru, et kolmveerand sinu otsustest on vaieldavad.” (ERR, 8.12.2017)
Ma ei kuulu nende küünikute hulka, kes nõustuvad väitega, et Siim Kallas mõtles kiitust jagades pelgalt oma edasisele karjäärile. Tõsi, täiuslikust CVst on puudu ainult üks juveel ja presidendivalimised toimuvad juba riigikogu XIV koosseisu ajal, 2021. aasta suvel. Kallas elukogenud inimesena pigem manitses praeguseid tulipäid, et ootamatult opositsiooni jäänud Reformierakond ei põletaks lõplikult sildu Keskerakonnaga enne 2019. aasta parlamendivalimisi. Sest vaadakem tõele näkku: järgmistel riigikogu valimistel jääb Reformierakond teiseks. Ja Kallas kindlasti mäletab 1999. aasta valimisi, kus Reformierakond jäi 829 häälega alla Isamaaliidule. Võib-olla isegi neab Jüri Mõisa, kes tõi tookord Mart Laari juhitavale erakonnale 6379 häält.
Aga läks vähem kui kaks aastat, kui Siim Kallasel õnnestus rahvakeeli öeldes peaminister Mart Laaril nahk üle kõrvade tõmmata. Ja Kallasest sai viiendal katsel (varasemad 1990, 1994, 1995, 1999) peaminister. Mis Edgar Savisaarega tehingut tehes edasi sai, teab iga poliitikahuviline. Tõsi, Eesti Raudtee riigistati alles Andrus Ansipi esimese valitsuse ajal 9. jaanuaril 2007.
Jutu mõte?
Edaspidi ei saa Reformierakond enam Keskerakonnaga vastanduda. Eeldusel muidugi, et tahetakse koalitsioonis olla. Ja Siim Kallast tuleb mõista ka kui magistrikraadiga tütre isa. Tõsi, liigne innukus sillutada oma tütre karjääri ennaktempos võib olla ka karuteene, nagu tõdes Hanno Pevkur Postimehes (13.12).
Kristen Michal ja Rain Rosimannus ei olnud kindlasti selliseks avanguks valmis. Veel vähem Kaja Kallas, keda ootab Eestis ees esialgu vaid Tallinna volikogu liikme koht. Kui ta ikka kavatseb maanduda kodukamaral ja mitte juhtida vägesid Brüsselist.
Lõpetuseks midagi julgustavat ka.
Mõistagi on Reformierakond oma vaadetelt erinev Prantsusmaa Rahvusrindest, aga sellegipoolest ei maksa unustada, et Marine Le Pen on jõudnud võrratult kaugemale oma isast Jean-Marie`st. Nojaa, kumbki neist pole saanud ei peaministriks ega presidendiks. On hoopis tülli pööranud.
Aga see on omaette lugu.
Kommentaarid