TAAS TÄHELEPANU KESKMES: Kataloonia valimiste tulemus ei pruugi kellelegi meeldida (17)

Seniste ennustuste järgi ähvardavad valimised lõppeda viigilaadse olukorraga, mis pole vastuvõetav iseseisvuse pooldajatele ega vastastelegi.

Vähem kui kuu tagasi korraldas Hispaania valitsusele alluv sotsioloogiliste uuringute keskus (Centro de Investigaciones Sociológicas, CIS) küsitluse, millesse kaasati 3000 inimest. Sellest selgus, et Kataloonia iseseisvust toetavad parteid ei pruugi järgmise nädala valimistel saavutada parlamendis vajalikku absoluutset enamust.

Blokk Üheskoos Kataloonia Eest (Junts per Catalunya, JuntsxCat, JxCat), mis moodustati vaid kuu aega tagasi ja mida juhib piirkonna eksjuht Carles Puigdemont, kogub ennustuse põhjal vaid 17% häältest ja võib pretendeerida kõigest 25–26 mandaadile.

Kataloonia Vasakpoolsed Vabariiklased (Esquerra Republicana de Catalunya, ERC) endise asepeaministri Oriol Junquerasi juhtimisel saavad aga umbes 21% häältest (32 mandaati).

Vasakradikaalne Rahva Ühtsuse Kandidatuur (Candidatura d'Unitat Popular, CUP) saab küsitluse järgi 6% häältest ja üheksa saadikukohta.

See tähendab, et Kataloonia iseseisvust pooldavatel jõududel on küsitluse järgi tulevases 135-liikmelises parlamendis kõigest 66–67 kohta. Seetõttu jääb absoluutsest enamusest puudu vaid mõni saadikukoht. Selle saamiseks on vaja 68 mandaati.

Samal ajal peaksid Hispaania territoriaalset terviklikkust toetavad parteid koguma 53% valijate poolehoiu ja saama endale 68–69 saadikukohta.

Umbes samasugust võrdset olukorda ennustas ette ka teine küsitlusfirma, Kataloonias baseeruv GESOP (Gabinet d'Estudis Social i Opinió Pública), mille korraldatud uuringus erinevad parteidele pakutud tulemused CISi küsitlusest vaid mõne mandaadi võrra.

Ka detsembri esimesel nädalal GAD3 korraldatud küsitlus polnud iseseisvuslastele meeldivam: parlamendienamus jääb neile ikka kättesaamatuks. Seejuures ennustas GAD3, et valimisaktiivsuseks kujuneb koguni 82%. Samuti taheti inimestelt teada saada hinnangut Kataloonia poliitikute kohta. Üllatuslikult ei peetudki kõige väärtuslikumaks Carles Puigdemont'i, kes kogus kümnepallisüsteemis vaid 4,4 punkti. Mõnevõrra populaarsem oli temast Oriol Junqueras (4,7 punkti). Kuu aega varem korraldatud uuringus oli esikohal siiski Puigdemont, kuid ta edestas Junquerasi vaid minimaalselt (4,3 vs. 4,2).

Kui kõik kulgeb ennustuste järgi, siis tuleb kahe leeri vaheline võitlus väga tasavägine. Seetõttu võib igal häälel olla kullahind. Mõnest väiksemast parteist võib parlamendis saada koguni kaalukeel, kuid selleks võib kujuneda ka mõni üksik, isepäine või äraostetud rahvasaadik.

Kas need jäävad lähiajal viimasteks valimisteks?

Hispaania valitsusele oli jõudude selline vahekord juba ammu enam-vähem teada, sest vastasel juhul poleks keskvõim uusi valimisi 21. detsembriks välja kuulutanud. Kui iseseisvust toetavatel parteidel ja blokkidel oleks oktoobris olnud keskvõimumeelsete erakondade veidikenegi suurem toetus, oleks valimiste väljakuulutamine tähendanud keskvõimule enesetappu. Rahvahääletuse tulemused (90% iseseisvuse poolt) ei mängi siin väga suurt rolli, sest sealseid hääletajaid oli üsna vähe ja hääletamas käisid põhiliselt iseseisvuse pooldajad. Järgmisel nädalal on mingi osatähtsus ka hirmul, sest rahvas on juba näinud, kuidas keskvõim rahulolematutega käitub: keegi ei taha, et ta vallandataks või veel hullem – vangistataks.

Hispaanial on võimalus viimastel kampaaniapäevadel (kampaania loetakse lõppenuks 19. detsembril) oma pooldajaid ergutada ja innustada, aga miks ka mitte hirmutada või manipuleerida, kuid seda saavad teha ka Kataloonia iseseisvuse toetajad. Milliseks kujuneb 21. detsembri valimiste lõpptulemus, võib sõltuda vaid mõnest üksikust pisiasjast, kuid eks me saame juba varsti teada, mis selleks oli.

Seejuures on Madridil tagataskus veel üks võimalus, kui asjad peaksid untsu minema. Saab ju valimistulemusi alati ja kas või mitu korda järjest tühistada, kui tulemus pole selline, nagu see peaks keskvõimu meelest olema. Põhimõtteliselt võib iga paari nädala või paari kuu tagant korraldada uued valimised ning seda senikaua, kuni tulemused on vastuvõetavad. Seejures pole üldse oluline, kui palju need maksma lähevad. Kõige tähtsam on, et tulemus oleks vastuvõetav. Madridi keskvõim on siiski üsna kindel, et suudab juba seekord saavutada parlamendis ülekaalu ja probleemi kiiresti lahendada, ehk iseseisvusele kriipsu peale tõmmata.

Detsembri alguses teatas Hispaania peaminister Mariano Rajoy, et separatistlik protsess on Kataloonias lõppenud ning viimane saab taas tunda majanduslikku tõusu, kui valimised toimuvad normaalselt ja seaduse järgi. Ta nimetas äsjast Kataloonia referendumit näitemänguks. Peaministri sõnul toimib põhiseaduse 155. paragrahv normaalselt ning seetõttu on Kataloonias seaduslikkus taastatud ja samuti tuleb usalduski tasapisi tagasi.

Hispaania sotsioloog ja kirjanik Jorge Moruno Danzi on öelnud Hispaania keskvõimu viimaste tegemiste kohta: “Kataloonia kriis on põhimõtteliselt poliitiline ja seda ei saa lahendada õiguslikult või poliitiliste liidrite vahistamisega. Otsevalitsemise kehtestamisega võib Hispaania küll päästa riigi, kuid mitte rahvust.”

Sihikul on Puigdemont ja tema kolleegid

Praegu Brüsselis elav Puigdemont on nõudnud, et Madrid austaks valimistulemusi. Samas on üsna tõenäoline, et ta tahab seda ainult juhul, kui iseseisvuslased peaksid võitma. Kui peaks vastupidi minema, siis oleks Puigdemont arvatavasti õnnelik, kui Madrid ei aktsepteeriks tulemusi.

Eelmisel nädalal tühistas Hispaania ülemkohus rahvusvahelise vahistamismääruse Puigdemont'i ja tema kaaslaste suhtes, kes varjavad end Brüsselis. Puigdemont oletas, et seda tehti seepärast, et Hispaania hakkas pelgama rahvusvahelist kriitikat ja oma maine kahjustamist. “Riik kartis muutuda naerualuseks ja kaotada,” ütles Puigdemont. Üks põhjus võiski olla Madridi kartus, et Belgia ei aktsepteeri Kataloonia juhtide väljaandmistaotlust ja hispaanlased jääksid väga lolli olukorda.

Samas pole Hispaanias vahistamismäärust tühistatud, seega heidetakse Puigdemont ja tema kolleegid sinna naastes tõenäoliselt vangikongi. Neid süüdistatakse mässu ja vastuhaku organiseerimises, allumatuses valitsusele ja riigivara riisumises. Nende süüdistuste all mõeldakse eelkõige siiski 27. oktoobril aset leidnud iseseisvuse väljakuulutamist, mis on lihtsalt pandud sobivasse juriidilisse keelde. Kataloonia endised juhid võidakse mõista kuni 30 aastaks vangi.

Kataloonia endine minister Josep Rull, kelle Hispaania keskvõimud vallandasid ja vahistasid, rääkis pärast vabanemist intervjuus BBCile viibimisest vanglas. “Olime seal koos tavaliste kurjategijatega, kes istusid veriste kuritegude eest. Ma pean silmas tapmisi. Meil polnud vanglas hirmu, kuid meid oli ühes väikses kongis palju, 16–17 inimest. Nad tahtsid röövida meilt väärikuse, kuid see ei õnnestunud,” jutustas eksminister.

Rull tunnistas, et Puigdemont'i valitsus võib-olla isegi rikkus mõningaid seadusi ja Hispaania konstitutsiooni, kuid selle eest 30 vangla-aastat määrata on äärmiselt ebaõiglane. Samas ta kinnitas: “Referendumi korraldamine polnud ebaseaduslik. See ei ole Hispaanias kuritegu. Me tahtsime samasugust rahvahääletust, nagu oli Šotimaal. Me ei kuulu vägivaldsesse liikumisse. Võib-olla me ei allunud kõiges. Võimalik. Kuid me pole sooritanud kuritegu, mille eest minna 30 aastaks trellide taha.”

Kuna Hispaania tühistas üleeuroopalise vahistamismääruse, siis otsustas ka Belgia lõpetada Puigdemont'i vastu kõik kohtuasjad. Seega pole enam ohtu, et Belgia annaks ta Hispaania võimudele välja.

Küberturvalisust aitavad tugevdada sõjaväelased

Deutsche Welle juhtis tähelepanu asjaolule, et Hispaania võimud püüavad teha kõik selleks, et häkkerid ei saaks ligipääsu väärtuslikele ressurssidele ega suudaks mõjutada valimiskampaaniat ja -tulemusi. Hispaanlastel on kurb kogemus lähiminevikust omast käest võtta, sest Kataloonia referendumi eel, ajal ja hiljemgi ründasid häkkerid massiliselt Hispaania riigiasutusi ja suutsid paljud saidid, sealhulgas konstitutsioonikohtu kodulehekülje, rivist välja lüüa. Samas jätkasid Madridi blokeeritud Kataloonia veebisaidid tänu häkkerite osavale tegutsemisele endiselt tööd.

Nagu küberrünnakutega kõikjal maailmas, pole ka Hispaanias toimuvad sündmused jäänud Venemaa tähelepanuta. Kuigi Hispaania spetsialistide hinnangul ei registreeritud oktoobris häkkerite otseseid rünnakuid Venemaalt, ei saadud siiski venelaste sekkumiseta läbi. Nii olevat viimased suurendanud sotsiaalvõrgustikes solidaarsuse avaldamise võimalusi Kataloonia iseseisvuslastega. Mõned Hispaania politsei blokeeritud Kataloonia saidid töötasid tänu Venemaa serveritele edasi. Hispaanlased on tigedad ka Venemaa paljude meediaväljaannete peale, kus avaldati otseselt toetust katalaanide iseseisvusvõitlusele.

Seetõttu on pandud Hispaanias küberturvalisusega tegelema suur hulk asutusi ja organisatsioone. Sealhulgas on kaasatud kaitseministeeriumi alluvusse kuuluvad küberkaitseväeosad, mis eksisteerivad Hispaania armees juba viimased viis aastat. Nendesse kuuluvad kaadrisõjaväelased ja neid juhib diviisikindral Carlos Gómez López de Medina. Sõjaväelased kutsutakse appi erijuhtudel ja kriisiolukorras. Selleks peetakse ka Kataloonia valimisi. Sõjaväelastele paluti omakorda appi reservi arvatud kõrgesti kvalifitseeeritud programmeerijad.

Mis on juhtunud Kataloonias viimastel kuudel? 

 Kataloonia parlament võttis septembris vastu eriseaduse, mis andis piirkonnale võimaluse pärast rahvahääletust iseseisvumiseks.

Vaatamata Hispaania keskvõimu vastuseisule korraldati 1. oktoobril Kataloonias iseseisvusreferendum: aktiivsus oli 42% ja 90% hääletajatest vastasid jaatavalt küsimusele: “Kas te tahate, et Katalooniast saaks vabariikliku valitsemiskorraga iseseisev riik?”

Kümme päeva pärast referendumit võttis Kataloonia valitsus vastu dokumendi piirkonna iseseisvumisest, kuid ei kuulutatud iseseisvust välja.

11. oktoobril hakkas Hispaania peaminister Mariano Rajoy võime jõhkralt ähvardama. Tigedaks aetud Kataloonia parlament kuulutas seetõttu 27. oktoobril välja iseseisvusprotsessi.

Seepeale saatis keskvõim Kataloonia valitsuse ja parlamendi laiali ning kuulutas välja uued valimised. Madrid jättis Hispaania põhiseaduse 155. paragrahvi alusel Kataloonia autonoomiast ilma ja võttis ta otsevalitsemise alla.

Carles Puigdemont ja tema valitsuse liikmed kõrvaldati ametist ja paljud ka arreteeriti. Nüüdseks on osa nendest vabadusse pääsenud, kuigi igaüks pidi tasuma 100 000 eurot kautsjoniks ja nõustuma Madridi võimuga regiooni üle. Puigdemont nimetas sellist tehingut häbiväärseks.

Mõned Kataloonia juhtpoliitikud eesotsas Puigdemont'iga põgenesid võimaliku arreteerimise hirmus välismaale. Puigdemont ütles Brüsselis, et ta ei kavatse välismaalt poliitilist varjupaika nõuda, vaid tal on kavatsus Hispaaniasse naasta, kui talle tagatakse õiglane kohtupidamine. Sel esmaspäeval muutis ta veidi oma seisukohta ja lubas Hispaaniasse naasta, kui iseseisvuslaste parteid saavutavad valimistel võidu. „Ma võtan selle riski, et mind vahistatakse,” teatas Puigdemont. Tema peaeesmärk on saada Kataloonia uue valitsuse esimeheks. Ta käis välja ka oletuse, et kuigi tema kohta on olemas vahistamismäärus, ei peeta teda võib-olla siiski kinni, sest häältel on rohkem kaalu kui käeraudadel.