Miski sundis küsima: kas ta ootab ikka bussi. Poiss, umbes 15-16, palus tulbalt vaadata, millal tuleb nr 51. Kiri lubas, et 5 minuti pärast. Korraga teadsin, et ootan koos temaga bussi ära ja aitan ta peale. Kaua sa ikka niisamuti kõrvuti vaikides seisad. Küsisin, et kas ta on täiesti pime. Jah, tuli vastus, aga mitte sünnist saati.
Tahtnuks veel uurida, et kas see on jubedam või lohutavam, et ta on kunagi näinud maailma enda ümber, aga küsimata see jäi. Buss tuli, aitasin ta peale ning juba läbi liikuvate ja märgade bussiakende nägin, kuidas ta keppi enda ees tonksates kohta otsis. Ehk lasi keegi istuma. Siis oli ta läinud ja mul esimese hetkega selline ego-tunne, et punkt käes, oled kellelegi head teinud.
Järgmisena aga: mida sa vingud ja virised ühe loo pärast. Sul on töö, pere, lapsed ja lapselapsed terved ning et elu oli talle kindlasti õpetanud vihkama haletsust. Ta ju tuli kuskilt - sõprade juurest, töölt. Head koduteed talle.
Kommentaarid