Taavi Libe | Kirjatehnika kui distsipliiniharjutus eluks (7)

kah mul asi mingi kirjatehnika, inimesed on läinud nii hädiseks, et iga väiksemgi nõudmine kutsub esile hädaldajate laviini, see igalt poolt kergelt läbi kulgemine elus kasuks küll ei tule. Nii kergesti igale pisiasjale alla anda küll ei saa. Aga kui elekter kaob, siis on lips läbi, ei saa arve kokku liita ja ilma arvutita kirjutada jne. jne.

Mind rõõmustaks see kui Taavi Libe oleks õpetatud selget ja arusaadavat eesti keelt kõnelema. See ju tema töövahend. Praegu ei saa sellest mulinast kuigi palju aru, lause lõpud on täiesti arusaamatud. Olen üldiselt leppinud sellega, et esimesel neljal nädalapäeval enne üheksat vikerraadiot mängima ei pane. Siis on võimalik kuulata veel ühed uudised ja lõpuks õnnesoovid.

Praeguste laste elu on roosamanna võrreldes minu kooliajaga, kui, olles vasakukäeline, sunniti mind parema käega kirjutama. Hindeid pandi juba 1. klassis ja kirjutada tuli täitesulepaga, mis alatihti lekkis. Mäletate kuivatuspaberit ja kirjapressi? Tindipotte? Mõnel poisikräämikul olid käed pidevalt tindised.
Nüüd jah tundub, nagu poleks kirjatehnikat vajagi, piisab arvutiklahvide klõbistamise oskusest. Kuid see on sügavalt ekslik ja ohtlik suund.

Käimasolevas diskussioonis aetakse segamini kirjatehnika ja ilukiri e. kalligraafia. Kirjatehnika on vältimatu, kuna meie kultuuriruumis peab igaüks kirjutada oskama s.t. igat kirjatähte loetavalt paberile panema. Kui ilusaks või mitteilusaks, kaldu või otse või hoopis vasakule viltu see kujuneb, on individuaalne. Kuid selge, et mida rohkem harjutada, seda parem on tulemus. Lapsena omandatud käekirja on hiljem praktiliselt võimatu muuta, nii et võiks ikka pingutada ega arvata, et õpetaja kiusab.

Kui mid sunniti teises klassis terve (!) õpilaspäevik ümber kirjutama (sulepeaga, muide), sest käekiri oli loetamatu, siis praegu ei suuda algklasside lapsed isegi lihtsamaid lauseid koostada, ilma, et seal oleks mõni grammatikaviga/lauseehituse viga/esteetilise käekirja olematu välimus! Tegelikult on selline leige suhtumine käekirja kaunidusse karuteene kirjutajale endale, sest millal see laps siis peaks oma näpuosavust õppima, kui mitte algkoolis?! Ropp on vaadata keskkooli õpilasi, kes ei oska normaalselt kirjutada! Oleks ainult vastav äpp...