Kelly ja Henry Sildaru osalesid filmis, kuid ei näidelnud (5)

Kelly näib rõõmus. Pärast kuut nädalat Austrias on ta taas kodus. Eestis. Ta ütleb, et tema kodu ei ole mäel nagu mõnel tegelasel äsjanähtud filmis. Olek ei reeda, et ta pole juba kolm kuud saanud oma lemmikala ehk freestyle-suusatamisega tegeleda. Septembri lõpus opereeriti tema vasakut põlve, sest selle ristatiside läks kukkumise tagajärjel katki. Aga kõnnakus see enam ei väljendu.

Treenerist isa Tõnis teatab, et põlv paraneb nii nagu peab. Tagasilööke pole. Aga ta ei tihka praegust perioodi taasturaviks nimetada. „Tegelikult käib trenn täie hooga,“ ütleb ta. „Füüsiliselt pole näha, aga tegelikult on see ala väga raske. Mis kiirused ja mis keskendumine... Kui alla jõuad, oled läbi. Praegu saab võhma treenida. Kõik muud kehaosad on terved, saab täiskoormusega jõudu teha.“

Nii Tõnis kui Kelly kinnitavad, et tüdrukul on jõusaalis sära silmis nagu Mart Seimil. „Eriti tore on, kui näed tulemust,“ lausub Kelly. „Mitte ei tee lihtsalt, vaid näed, et on kasu ka.“

Isa lisab: „Ta naudib edusamme. Muidugi on raske, kui vaatad teisi võistlemas. Kipub ise ka kõvasti mäele, aga seda suurem nälg tal tekib.“

Film kui spordiala vundament

Eelmised kuus nädalat möödusid Kellyl ja Tõnisel Austrias, Salzburgi lähistel asuvas Thalgau linnakeses. Seal asub Red Bulli treeningu- ja taastusravikeskus. Muide, energiajoogifirma tegi neile kõik välja.

Kelly kiidab sealseid töötajaid, kes tegid olemise mõnusaks. Koju ta enda sõnul ei kibelenudki. „Olen harjunud ära olema,“ nendib ta. „Muidugi on tore kodus olla, aga seal oli ka tore. Ainult, et Henryt ei olnud kaasas. Oli koguaeg tunne, et midagi puudu. See oli kurb ja imelik.“

Aga filmis olid nad kenasti kahekesi koos. Ikka suuskadel. Kuidas siis muidu? Et millest kolmveerandtunnine linateos rääkis? Suusatamisest. Ei millestki muust. Täpsemalt koosnes see maailma eri paigus - USAst Jyväskyläni - üles võetud klippidest, kus oma ala tipud lihtsalt suusatasid. Ei mingeid dialooge, ainult pildikeel. Sekka mõned filosoofilised koduteemalised monoloogid.

Sisuline sõnum oli lihtne: nende tegelaste (teine) kodu on mäel. See on koht, kus nad on õnnelikud ja tunnevad elust rõõmu. Ei mingeid muresid. Ainult sina ja nõlv. Omamoodi vabadus. 

Kelly ja Henry osa on kokku viis-kuus minutit. Kusjuures 11aastane Henry esineb lausa kahes erinevad klipis. Esmalt Prantsusmaal La Clusaz's koos kohaliku ässa Candide Thovex'ga (Henry: „See oli mu lemmikosa filmist. Oli suur au temaga koos sõita.“), hiljem koos Kelly ja mitmete teistega Šveitsi Verbieris.

Kino küll, aga näitlemiseks ei saa seda nimetada. „Kuidas sa näitled?“ küsib Kelly retooriliselt. „Suusatad ju ikka koguaeg ühtemoodi.“ 

Mingit süžeed neile ette ei antudki. Öeldi vaid koht, kus filmitakse. Ülejäänu oli suusatajate vaba looming. Verbieris võtetel veetsid Sildarud märtsis nädal-kaks. Kelly on varemgi säärastes filmides osalenud, seega otseselt midagi uut tema jaoks polnudki. „Aga väga tore oli. Film tuli ka minu arust väga lahe,“ ütleb ta.

Analoogsed filmid on freestyle-suusatamise kultuuri lahutamatu osa. Isa Tõnis teab rääkida, et suisa spordiala vundament. „Kes sõitsid slaalomit, väsisid ära ja tahtsid teha midagi põnevat. Näiteks hakkasid hüppama mäelt (mitte suusapargis, vaid vabas looduses - M.T.), seda üles filmima ja teistele näitama. Sõpruskonna filmiteema on selle asja alustala.“

Kui Tõnis ja Henry plaanivad jaanuaris suusalaagrisse minna, siis Kelly toimetab lähiajal kodumaal. Aga enne kui Sildarude pere taas kaheks jaguneb, ootavad neid ühised jõulud. „Jõulud on ühed mu lemmikpühad,“ märgib Kelly. „Jõuluõhtu, road, kuusepuu, tuled linnas... See on hästi ilus aeg. Eriti, kui lund sajab ja on valged jõulud.“