Mulle meeldib sel puhul meenutada õppeaastat 2005/2006, kui käisin vahetusõpilasena ühes Saksamaa koolis. Usust poldud mulle Eesti koolis suurt midagi räägitud. Ajaloo- ja geograafiatundidest jäid kõlama faktid, et ristisõdade ajal suri tohutu hulk süütuid inimesi ja eesti rahvas on üks maailma ateistlikumaid. Räägiti ka muust, kuid kõik jäi pealiskaudseks.
Tagasi Saksamaale. Religiooniõpetusest sai ootamatult minu lemmiktund. Õpetajaks oli laia silmaringiga ja ülitolerantne kristliku taustaga härra. Nüüd mõtestan neid tunde enda jaoks mitte usu-, vaid pigem inimeseõpetusena. Kõige vähem oli tegemist siinmail kardetud nn kristluse õpetusega, kus üht vaadet peale surutakse. Igale usundile jäi piisavalt aega ja ruumi. Ka ateismile.
Meie vabariigis tekivad paljud konfliktid arusaamatuste, et mitte öelda harimatuse tõttu. Eri religioonide tundmine aitab inimestest aru saada mitte ainult Eestis, vaid ka Leedus, Soomes, Kataloonias, Nigeerias, Kataris, Venemaal, Korea poolsaarel ja mujal.
Inimeste mõistmine on tähtis. Miks ei peaks seda koolis õpetama?
Võtama kasvõi kristliku õpetuse kümme käsku-keeldu:
Pühitse pühapäeva.
Austa oma isa ja ema!
Ära tapa!
Ära riku abielu!
Ära varasta!
Ära tunnista valet oma ligimese vastu!
Ära himusta oma ligimese naist!
Ära himusta oma ligimese vara!
<<<
Rohkemat kahjuks ei meenu.
Ma leian, et kõik need käsud-keelud,mida iga inimene peaks järgima, on kõik ju selle inimese elule ja tema tegemiste juhtimiseks kohe eriliselt positiivsed.
Või vaidleb keegi sellele vastu?
Ainult, et kas neid õpetusi inimeste poolt ka järgitakse, on juba teine teema.
Kriminaalid ja kriminaalse energiaga inimesed ei järgi neid kindlasti mitte kunagi!.