Seisukoht
18. detsember 2017, 16:55

Seisukoht | Mitte usu-, vaid inimeseõpetus (15)

Religioon. Omamoodi kummastav, kuidas see üheksatäheline sõna inimestele mõjub. Mõnel ajab harja punaseks, teisele tähendab elu mõtet. Kui tahad õli tulle valada, alusta suuremas seltskonnas arutelu religiooniõpetuse vajalikkusest meie koolisüsteemis.

Mulle meeldib sel puhul meenutada õppeaastat 2005/2006, kui käisin vahetusõpilasena ühes Saksamaa koolis. Usust poldud mulle Eesti koolis suurt midagi räägitud. Ajaloo- ja geograafiatundidest jäid kõlama faktid, et ristisõdade ajal suri tohutu hulk süütuid inimesi ja eesti rahvas on üks maailma ateistlikumaid. Räägiti ka muust, kuid kõik jäi pealiskaudseks.

Tagasi Saksamaale. Religiooniõpetusest sai ootamatult minu lemmiktund. Õpetajaks oli laia silmaringiga ja ülitolerantne kristliku taustaga härra. Nüüd mõtestan neid tunde enda jaoks mitte usu-, vaid pigem inimeseõpetusena. Kõige vähem oli tegemist siinmail kardetud nn kristluse õpetusega, kus üht vaadet peale surutakse. Igale usundile jäi piisavalt aega ja ruumi. Ka ateismile.

Meie vabariigis tekivad paljud konfliktid arusaamatuste, et mitte öelda harimatuse tõttu. Eri  religioonide tundmine aitab inimestest aru saada mitte ainult Eestis, vaid ka Leedus, Soomes, Kataloonias, Nigeerias, Kataris, Venemaal, Korea poolsaarel ja mujal.

Inimeste mõistmine on tähtis. Miks ei peaks seda koolis õpetama?