Nimedega manipuleerimist on kasutatud varemgi, kui nõukaajal muudeti ministeeriumid ühtäkki komiteedeks. Sildivahetusest hoolimata jäi asutuste töö sisu endiseks. Sama võib arvata ka nüüd, mil suupärase ja eestikeelse maavalitsuse asemele tekkivad bürokraatlikult lohiseva nimega regionaalhalduse talitused. Kuigi üle Eesti kandideerib talituse juhtideks 186 inimest, peaks olema selge konkurentsieelis maavalitsuse senisel personalil, kes kohalikku elu tunneb ning kel riigiga asjade ajamises pädevus ja kogemus kindlasti olemas.
Et senised maavanemad olid ennekõike poliitilised figuurid, kes vahetusid sünkroonis muudatustega Toompea valitsuskoalitsioonis, siis on ka uute talituste puhul võimuliidu huvi erakonna kontrolli all olevate esinduste loomiseks ilmselge. Kõigepealt selleks, et keskvõim saaks kontrollida meeleolusid maakondades kohapeal ning jälgida riigi tahte elluviimist, teiseks saab uued talitused muuta erakondliku toiduahela osaks – meeldiv ja kasulik ühekorraga. Riigihalduse minister Jaak Aab võib küll öelda, et tegu ei ole maavanema kohaga, aga tegelik tulemus on näha niipea, kui on võimalik uute talituste tulevaste töötajate parteiline kuuluvus üle kontrollida.
Omavalitsuste piiride muutmisel pakkusid palju kõneainet nii seniste juhtide lahkumishüvitised kui ka ametisse astuvate juhtide palganumbrite seninägematutesse kõrgestesse kruvimine. Kui nüüd maavalitsuste likvideerides saavad töötajad lahkumishüvitised ning lähevad seejärel kohe uue talituse palgale, siis juriidiliselt on olukord jällegi jokk, kuigi rahvale jääb sellest omade toolimängust mõru maik suhu.
Ka praeguse olukorraga, kus maavalitsused kaovad, et talitustena uuesti sündida, on nagu veidi ümber sõnastatud energia jäävuse seadusega – bürokraatia ei kao kuhugi, see ainult muundub ühest olekust teise.
Jüri, Kadri ja Mailis , need on uue ajastu loojad.