Manchester City ründetäht: jõhkard lubas mu jalad ära murda, kui temast mööda mängin

Players Tribune'i kolumnis avaldatud kirjas lausub 20aastane brasiillane, et jalgpalli mängides sattus ta heade oskuste tõttu tihti teiste pahameele ohvriks.

"13aastaselt hakkasin Varzeas mängima koos täiskasvanud meestega. Kõik Sao Paulo elanikud saavad juba praegu aru, kuhu ma oma jutuga tüürin, aga teiste jaoks, seletan ma nüüd lahti...

Varzea on Brasiilias samalaadses seisus nagu tänavakorvpall Ameerikas või poolprofessionaalsed liigad Euroopas. Väljakud on porised ja enamasti mängid sa marmanjo'de (kõvade meeste - toim) vastu, kes on oma jõhkrutsemiste poolest tuntud. Platsil toimus palju koledat.

Mul ei lähe kunagi meeles hetk, kui mängisime ühe edukaima meeskonna vastu. Viimastel aastatel polnud see tiim aga liigast osa võtnud. Seda siis teatud põhjustel, mida ma siin nimetama ei hakka, kuna lapsed loevad ka seda artiklit.

Igal juhul olid nad just liigaga taasliitunud ja kohtumine meie vastu oli oluline lõppvõistlusele kvalifitseerumiseks. Ma mäletan, kuidas kogu nende tiim vaatas minu poole enne kohtumist - kes kurat see põnn veel on? Kas ta teeb nalja?

Mul oli aga tõsi taga.

Neli minutit pärast avavilet mängisin ennast nende parimast kaitsjast mööda ja virutasin palli võrku. Pärast seda jõllitasid nad kõik mind selle pilguga - jõmpsikas, me teeme su elu põrguks. 

Nad hakkasid mulle kossi andma igas olukorras kui ma palli puutusin. See muutus hullumeelseks, nad lihtsalt tulid mind vigastama. Üks lühemapoolne poolkaitsja oli tõeline jõhkard. Ta tuli mu juurde ja ütles, et murrab mõlemad mu jalad, kui ma temast mööda üritan mängida. 

Järgmine kord kui ma palli sain, triblasin temast mööda. 

Pärast seda oli nende silmis pilk, justkui plaaniks nad mind maha lüüa. 

Aga mis ma oskan öelda? Kui pall on minu käes, olen ma justkui teises universumis. Kui nahkkera jälle minuni jõudis suutsin paari pettega kaaslase löögile mängida ja me skoorisime taas. 

Rahvas hullus. 

Mäng lõppes 2:2 ja lõpuks võitsime penaltitega. Vastased olid püha viha täis ja pärast lõpuvilet tuli too poolkaitsja minu juurde ja ütles: "Ma ju ütlesin, et murran su jalad. Näeme parklas, jõmpsikas."

Arvasin, et ei pääsegi sealt platsilt minema. Õnneks astusid meeskonnakaaslased mu kaitseks välja ja eskortisid mind parklasse, kust ma turvaliselt koju sain."

Lühikest jõhkardist ei kuulnud Jesus midagi, kuni eelmiste jõuludeni...

Brasiillane kirjutab: "Eelmistel jõuludel läksin ma koju, et pere seltsis aega veeta. Ühtlasi oli vaja mul pangas asju ajada. Nii ma sõitsingi siis parklasse ja läksin kassasse maksma. 

Kassiir tundus mulle tuttav ja ka tema jõllitas mind nii, nagu mu nägu oleks talle une pealt selge. Ta ulatas mulle pileti, kuid jätkas mu jõllitamist.

Ta lausus: "Kuule jõmpsikas, jah, jõmpsikas."

Olin segaduses

"Mäletad mind, Varzeast, jõmpsikas. Ma lubasin, et murran su mõlemad jalad," lausus vennas. 

Ma olin sõnatu ja hakkasin jumalat paluma. Ma ei teadnud, mida teha. 

"Mees, ma oleksin su jalad sealsamas ära murdnud. Saad sa sellest aru?" jätkas ta. 

Üritasin ennast kuidagi rahustada ja vastasin: "Ära jama, sa poleks seda teinud. Sa tegid kindlasti nalja."

Ta vastas: "Ei, vennas, ei. Ma oleksin su jalad sealsamas ära murdnud. Aga nüüd mängid sa mu lemmikmeeskonna eest. Ma armastan sind, vennas. Ma ei suuda seda uskuda. Mõelda vaid, et ma oleksin su jalad ära murdnud."

Me hakkasime naerma ja tegime seejärel koos mõned pildid."

Gabriel Jesuse täispikka kirja saab ingliskeeles lugeda SIIT.