30 aastat tagasi Euroopa meistriks tulnud Jaanus Lillepuu Eesti võrkpalli pärast südant ei valuta (1)

1987. aastal Belgias, Gentis toimunud turniiril kuulus 196sentimeetrine Lillepuu loomulikult Nõukogude Liidu koosseisu, kellega finaalis 3:1 (15:7, 15:6, 7:15, 15:9) alistati Prantsusmaa. 

Oma karjääri jooksul kuus aastat Itaaliaski pallinud võrkpallur naudib armastatud mängu praegugi, seda nii platsil kui ka väljaku kõrval. 

Veel mõned aastad tagasi pallis vanameister esiliiga tasemel, kuid praegu on legend taandunud veteranide klassi. Endiselt värske mängurõõm on jätkuvalt ka põhjuseks, miks Lillepuu pikemalt treenerina kanda pole suutnud kinnitada. Hing lihtsalt ihkab platsile, kuid keha hakkab vaikselt teist keelt rääkima.

Õnneks ei takista see suurmeistrit tavatöö kõrvalt armastatud pallimängu jälgimast ning hetkel võib mees rahulikult öelda, et on Eesti võrkpalli käekäiguga rahul.

„Ühtegi muret mul seoses sellega hetkel tõesti pole,“ vastab 1982. aastal ka Euroopa juunioride meistriks tulnud Lillepuu. „Kui Eesti koondise mänge vaatan, siis mänguilu ja põnevus on see, mis mind liigutab. Mina saan seda ainult nautida.“

Palliplatsil ründajana tegutsenud võrulase sõnul on meie koondis Gheorghe Cretu hoole all kindlates kätes. Rumeenlase juhendamisel on mehed teinud aasta-aastalt samme paremuse suunas ning väga tervitatav oli ka loodava B-koondise uudis.

„Mida suurem see ring koondise ümber on, kes treenib ja häid mänge saab, seda kõrgemale üldine tase tõuseb,“ sõnab omal ajal Liidu koondises samamoodi teisest ešelonist alustanud Lillepuu.

"Liidu ajal alustas meil hooaega umbes 30 meest, kellest kõvemad lükati A-koondisesse ning ülejäänud mängisid vähemtähtsaid turniire ja sõpruskohtumisi,“ lausub ta. „Minu esimesed mängud olid samamoodi B-koondise eest.“

Ometi ei tähendanud alguses esialgsest nimekirjast välja jäämine seda, et Liidu koondise rong oleks läinud. Hooaja keskel tehti palju vangerdusi, ning nii mõnigi mees pallis pärast paari head turniiri teise ešeloni eest juba A-koondises ja vastupidi. 

Tänavune vollesuvi oli Eesti koondisele emotsionaalne. Triumfeeriti küll Maailma liiga kolmandas tugevusgrupis, kuid EMil jäädi alagruppi pidama ning MMist jäi lõpuks lahutama üksainus võit. Poolehoidjad jagunesid laias laastus kolmeks. Ühed kirusid, teised kiitsid, Lillepuu jäi aga realistide leeri.

„Sellised saavutused ja kohad näitavadki ära, kus me asume,“ sõnab vanameister. „Väikesed sammud ülespoole on loomulikult võimalikud, kuid erinevatel põhjustel on need siiamaani tegemata jäänud. Kogu seltskond ikkagi pürgib sinnapoole ja see on hea, sest ilma ootuse, lootuse ja tahtmiseta, ei tule seda mitte kunagi.“