Eesti naine maailma ühe mõjuvõimsaima spordiorganisatsiooni ladvikus (12)

“Pärast 2012. aasta U19 EM-finaalturniiri korraldamist asusin tööle jalgpalliliidu peasekretärina. Mõni kuu hiljem, 2013. aasta alguses tehtud samm UEFA naistejalgpalli komiteesse oli loogiline – ühelt poolt pakkus UEFA võimalust, teisalt oli mul oluline olla protsessis sees, sest nii näeb suurt pilti. Minu puhul on tavapäratu see, et olen jalgpallis tegelenud kõigega, mitte eraldi naistejalgpalliga. See tuli naistekomitee töös kasuks.  

2016. aastal valiti mind naistekomitee juhi esimeseks asetäitjaks, keda on kokku kolm. Sel kevadel oli tegelikult suur üllatus, kui UEFA usaldas mind komitee esinaiseks. Tajun väga tugevalt vastutust, mis sellega kaasneb – see pole ilus ametinimetus visiitkaardil või võimalus ringi reisida, vaid kohustus süveneda ja võimalus arendada Euroopa jalgpalli. Suur vastutus on tegelikult põhjus, miks oli selle rolliga esiti raske harjuda. Mul on ju Eestis samamoodi kohustused, mis ei tohi kannatada. 

Huvitav fakt on, et olen ainus UEFA komitee juht, kes pole UEFA täitevkomitee liige, aga mind kaasatakse tulevikus aeg-ajalt ka täitevkomitee koosolekutele.

Inimestel võib tekkida küsimus, kas seal komitees saab üldse midagi ära teha või käiakse lihtsalt ümmargust juttu ajamas. Oma kogemusest võin öelda: saab konkreetseid asju teha küll! Toon näite: naistekoondiste puhul on tegemist suure tasemevahega. Surve tipud eraldada ja nõrgemad kõrvale lükata on suur, kuid meil õnnestus see ümber pöörata ja luua süsteem, kus edaspidi saab valiksarjas mängida rohkem naistekoondisi.”

Koosoleku ohjamine 

“Minu ülesanne komitee juhina on olla kursis naistejalgpalli arenguga Euroopas ja maailmas ning suunata komitee tegevust. Pean väga oluliseks naistejalgpalli nägemist üldise jalgpalliolukorra kontekstis. Suure osa komitee eeltööst teeb ära UEFA tehniline personal, kes kogub ja korrastab informatsiooni ning valmistab ette koosolekud. Lähen kohale päev enne komitee koosolekut ja kohtun UEFA sekretariaadi inimestega.

Teemad on muidugi ammu teada, seal toimub nende põhjalik arutelu. Läbinärimiseks on suur virn dokumente. Mulle on isegi kõne valmis kirjutatud, kuigi ma pole seda kasutanud. Komitees on 19 liiget ja koosolekud toimuvad kaks-kolm korda aastas.

Peale selle osalevad meie koosolekutel UEFA tehnilise personali töötajad. See oleneb teemadest, mida arutame: kui käsitleme turundusküsimusi, on kohal selle eriala inimesed jne. Naistejalgpalli osakonna töötajad on alati kohal.  

Minu ülesanne on arutelusid ohjata ja teatud otsusteni jõuda. Igal koosolekul on kaks kuni kolm põhimõttelist küsimust, millest komitee peab otsuse kujundama ning mis lähevad siis edasi UEFA täitevkomiteesse kinnitamisele. Komitee liikmed on erinevatest kultuuridest ja seda peab mõistma. 

Kasuks on tulnud asjaolu, et olen olnud UEFA klubide karikavõistlustel mängude delegaadiks. Nii on välja kujunenud inimeste ring, kellega pidevalt suhtlen. Ja ma tean, mis naistejalgpallis üle Euroopa toimub. Suvel jälgisin EM-finaalturniiri süvenenult just korraldusliku külje pealt. 

Võib öelda, et elame murrangulisel ajal. Viimane EM tekitas naistejalgpalli buumi. Publikuarv tõusis ja senisest enam tuleb naistejalgpalli sponsoreid. Kui varem pidasid mehed naistejalgpalli ülal ning Euroopa meistrivõistluste ja Meistrite liiga teleõigusi müüdi ühise paketina koos, siis nüüd hakatakse naistejalgpalli teleõigusi müüma eraldi.

Tuntud klubid on hakanud naistejalgpalli arendama, pakkudes häid tingimusi. Näiteks äsja muudeti Itaalias kohustuslikuks see, et tippliiga klubidel peab olema tüdrukutevõistkond. Itaalia alaliidu peasekretär rääkis mulle, kuidas Torino Juventus kuulutas välja esimese U12 grupi treeningu, kuhu tuli kohale 300–400 tüdrukut!”  

Küsimused, mida arutame 

“Naistejalgpalli hiljutisest arengust on välja tuua ka kaks teemat, mis näitavad, et spordiala jõujooned muutuvad pidevalt: Norra meestekoondis pidas ebaõiglaseks, et nemad saavad oma riiki esindades naistest rohkem raha, ja mehed otsustasid selle tasu võrdsustada, kandes osa neile makstavast kompensatsioonist üle naistele.

Oktoobris lükati edasi Rootsi–Taani MM-valikmäng, sest Taani mängijad ei saanud kokkuleppele alaliiduga. See ei puuduta küll otseselt meid, aga see on asi, mille arengut peame jälgima. 

Meie komitee kompetentsis on muu hulgas võistluste formaadi arendamine. Näiteks kas ja kuidas muuta EM-võistluste formaati. Senini mängisid koondised eelringe, kust paremad pääsesid valikmänge pidama. See tähendas nõrgematele pikka perioodi ilma tiitlivõistluste mängudeta.

Suured riigid tahtsid, et jääks nii, sest nemad polnud huvitatud mängudest nõrgemate vastu. Neile olid olulisemad maavõistlused tugevamate vastu nii Euroopas kui ka mujal kontinentidel. Me otsustasime siiski minna seda teed, et valikmängud toimuvad nagu meestel. See on naistejalgpalli huvides. Õnneks said ka suured riigid sellest aru. Neile jäi ka piisavalt vabu päevi, et omavahel mängida. 

Meie komitee ülesandeks on ka naistejalgpalli üldine arendamine. Selle alla käivad UEFA eri programmid: treenerite koolitused, töötoad jms. Oleme arutlenud mitme nõude sisseviimise üle: koondise peatreeneril peaks olema Pro litsents ja A-litsents U19 ja U17 tasemel; koondise tehnilises personalis peaks olema vähemalt üks naine; koondise treenerite hulgas peaks olema alates 2020/21. hooajast vähemalt üks naine. Naistel on praegu lisaks A-koondisele ka U19 ja U17 koondis. Oleme arutanud, kas hakata võistlusi korraldama ka U21 koondistele. 

Muidugi tõuseb siin-seal üles vahekord meestejalgpalliga. Mina ei ole selles küsimuses käremeelne ega arva, et igas koosluses peab olema mehi ja naisi ja et ka raha peab jagunema mõlema vahel. Nagu ütlesin, on meestejalgpall siiani naistejalgpalli ülal pidanud. Naistejalgpalli peab arendama arukalt ja tasakaalukalt. Lõpuks on ju tegemist ühe ja sama alaga ning mehed ja naised kuuluvad samasse alaliitu. 

Minu rahvusvaheline suhtlus oli laialdane juba varem. Nüüd on see veelgi tihedam. Paljud tulevad ise rääkima. Lobitöö on intensiivne. Pean olema senisest veelgi enam kursis spordiala eri tahkudega. Eri alaliitusid huvitavad eri teemad. Mõistagi saan palju ideid ja mõtteainet selle kohta, mida ja kuidas teha paremini Eestis.”